Sarnaselt elektroonika endaga kipub ka elektroonikatööstus tihtilugu olema nähtamatu. „Inimesed tegelikult ei tea, et meie tehased olemas on. Nad on üsna väikesed, suitsevaid korstnaid pole ja linnapilti tehased ei risusta,“ märkis Kolk. „Me oleme kitsas ringis laialt tuntud,“ tõi ta seetõttu võrdluseks.
Vähene tuntus osutub aga probleemiks eelkõige inimeste värbamisel ning noorte inimeste erialavaliku suunamisel.
„Kui noor inimene ülikooli astudes inseneeriat ei vali, siis temast inseneri ilmselt ei saa. Valikut tehakse tavaliselt teadmiste põhjal, mis sel hetkel olemas on ja kui tõesti tehastest teadmisi ei ole, siis valikut selle kasuks ei tehta,“ lausus Kolk Äripäeva raadio saates „Tulevikuäri“.
Sarnaselt paljude teiste sektoritega on elektroonikatööstuse tööjõukulu suurenenud viimasel ajal märkimisväärselt. Kui 2016. aastal moodustas palgakulu käibest vaid 4,9%, siis eelmisel aastal ulatus see juba 7%ni, selgub Äripäeva Infopanga elektroonikasektori konkurentsiraportist. Töötajate arv sektoris suurenes samal ajal 7,4% võrra ulatudes ligi 4500ni, suurimaks tööandjaks Ericsson Eesti 1547 töötajaga.
Idud ja autod kõrvuti
Kolk märkis, et elektroonikasektoris uue ja vana majanduse vastandust tunda ei ole – ühed kliendid kõik. Selleks, et idufirmad tooteni jõuaksid, on vaja ka tehnikat, mis selle tööle paneks. „Eesti idufirmad tulevad tõesti tihti välja väga põneva tooteideega, aga elektroonikaarenduse või tootmise võimekust pole. Ja siis tehakse toode üheskoos valmis, näiteks sõidavad tänavatel pakirobotid,“ sõnas Kolk.
Samas ei kao ka kuhugi side vanemate sektoritega. „Me töötame ka väga klassikaliste firmadega, sest autotööstust on väga raske iduks nimetada,“ lausus ta. Nii toob Kolk välja, et kui vanasti sai autotööstus hakkama sisuliselt ilma elektroonikata, siis tänapäeval seda väga enam ette ei kujutaks – alates juhtimiselektroonikast ja turvapatjadest kuni akende kerimismehhanismini.
Loe lisa Äripäevast.