Autor: Martti Lemendik • 7. juuni 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tundub, et Eesti valitsus on oma maksupoliitilise käitumisega pöördunud tagasi juurte juurde ehk püüdnud leida juhatust kirjandusklassikast. Sedapuhku näib öökapiraamatuks olevat sattunud Lydia Koidula surematu teos “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. Ilmselt on käesoleva teose kasutamine maksupoliitiliste otsuste langetamise alusena seotud asjaoluga, et see raamat kuulub põhikooli kohustusliku kirjanduse loetellu. Kõrvaltvaatajana puudub mul kindlustunne, et otsustajate ring on hilisemas elus mõne teise teosega veel suutnud süvitsi tutvust sobitada.

Kust siis antud raamatu kasutamise äratundmine pärineb? Kui vaadata otsustusprotsesse, mille alusel valitsus on uue maksumuudatuste komplekti kokku sättinud, siis on see sündinud puhtalt ja ainult iseenda tarkusest.

Loe pikemalt Äripäevast.