Autor: Raigo Neudorf • 13. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Iseparanevaid materjale  on arendatud juba alates teisest ilmasõjast. Siis oli vaja luua kütusepaake, mis näiteks kuulitabamuse korral suudaksid kütust paakides hoida.

Peale seda on arendatud automootoreid, mis suudavad peatada võimalikke lekkeid, kui ka plastikuid, mis suudavad parandada oma struktuuri kahjustusi.Plastikute puhul põhinevad senised lahendused mikroskoopilistel kapslitel, mis pihustavad materjali kahjustatud alale liimi. Nimetatud tehnoloogia puhul aga probleemiks see, et liim suudab parandada vaid mikroskoopilisi pragusid, mitte suuremaid rebendeid ja auke.

Nüüd on teadlased astunud sammu edasi ja loonud iseparaneva plastiku, mille eesmärgiks on toimida sarnaselt elusorganismidega, mis suudavad end ise ravida  ja parandada.

Uus iseparanev materjal on varustatud kahe soonega (mis meenutavad inimese veresooni), kus kummaski voolab erinev vedelik. Kui materjal on terve, voolavad vedelikud nendes soontes vabalt ringi. Kui aga materjal peaks saama kahjustada, rebenevad ka sooned ja nendest välja voolavad vedelikud pääsevad omavahel segunema. Selle tulemusena sünnib polümeergeel, mis täidab materjali tekkinud praod ja augud.Seniste katsete põhjal on teadlased suutnud välja arendada plastiku, mis suudab sel moel parandada kuni 9mm suuruseid - näiteks püssikuuli tabamusest - sündinud auke.