Veskimägi: Läti teeb veest raha. Aga meie?!

Mõneti  on see parim näide ühiskondade sotsiaal-majanduslikust võidust, kui integreerida elektrisüsteeme, elektritootmise viise ja turge. Suurem süsteem, erinevate tootmisviiside ja kütustega annab optimaalseima lahenduse nii tarbijale läbi parema hinna, kui tootjatele läbi võimaluse oma tootmisvõimsusi maksimaalselt ära kasutada. Kui Eesti ja Läti vahel elektrikaubandust ei oleks, ei  saaks me nautida päevi keskmise elektrihinnaga 30-40 eurot/MWh.

Sellega seostub ka üks huvitav teema, mis puudutab Eesti hüdroelektrijaamasid ja veest elektri tootmist. Täna on meil 4MW installeeritud hüdroelektrijaamu. Mis on olematu võimsus. Kuid enamus Eesti potentsiaalsest hüdrovõimsusest asub Narva jõel, mida me ei kasuta/ei saa kasutada.  Üldine rahvusvaheline tava on, et riigid jagavad piirijõgedel olevaid hüdrovõimsusi lähtuvalt veehaarde proportsioonidest. Narva jõe veest kuskil 1/3 tuleb meie territooriumilt.

Seega peaks 1/3 hüdrovõimsustest kuuluma Narva jõel Eestile. Täna on Narva hüdroelektrijaamas, mis asub Vene Föderatsioonis kolm 42 MW generaatorit. See on peaaegu maksimum, mis Narva jõel saaks üldse välja pigistada. Maksimaalne hüdrovõimsus oleks kuskil 150 MW ümber. Seega Eestil võiks olla ca 50 MW hüdrovõimsust Narva jõel, mis oleks juba täitsa arvestatav võimsus Eesti elektritarbimise vastu. Ja see ei oleks midagi erakorralist, pigem on erakorraline see, et me ei saa enda loodusressursside kasutamisest täna mingit majanduslikku kasu.