Viin kui Euroopa Liidu demokraatia mõõdupuu.
Nii määratleb Euroopa Liidus juba seitsmendat aastat käiva ja nüüd Soome eesistumise ajal otsustavase järku jõudnud vaidluse viina üle Liviko juhatuse esimees Janek Kalvi.
Tavaelus, kus viinariiulid on kümnete viinasortide all kummis, pole põhjust eriti viina kui sellise üle pead murda. Mõni on parem, mõni on kehvem, aga kokkuvõttes on viin ikkagi viin. Euroopa Liidu jaoks see nii endastmõistetav ei ole. Alates 2000. aastast püüavad liikmesriigid seal kokkuleppele jõuda, mis on viin ja millest seda tohib toota.
Et vaidlus nõnda hilja peale on jäänud, on tingitud asjaolust, et traditsioonilised viinariigid on suhteliselt uued ELi liikmed. Soome ja Rootsi astusid ELi 1995. aastal ning üheksa aastat hiljem lisandusid neile Poola, Eesti, Läti ja Leedu. Kuue peale toodavad nad 86% ELi viinast, milleks on kasutatud kaht toorainet - teravilja ja kartulit. Ja seda seisukohta püüavad nad kaitsta oma kokkuleppes, mille kohaselt viin on ainult teravilja ja kartuli toormel põhinev etüülalkoholist valmistatud jook, mille alkoholiprotsent on vähemalt 37,5 kraadi. Kogu maailma viinast aetakse praegu 95% just neist kahest toorainest.Vastasleeri moodustavad väiksemate viinatraditsioonidega ELi riigid, kes püüavad viinamõistet hägustada ja saavutada läbimurde, et viina tohiks toota ka muudest lähteainetest. Näiteks suhkrupeedist, suhkruroost, veiniülejääkidest või mis tahes põllumajandustoormest.Eriti suur toetus on suhkrupeedil, selle taga on näiteks Saksamaa, Suurbritannia, Belgia, Holland, aga ka Tšehhi ja Ungari. Ja see on ilmselt ka üks kompromissi kohti, kus kuuik on valmis äärmisel juhul järeleandmisi tegema.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Tööstusuudised esilehele