Autor: Henrik Välja • 9. september 2020

Puidutööstus on seotud mitme väärtusahelaga, millest peamised on ehitussektor, transporditööstus, pakenditööstus, energeetika ja mööblitööstus. Kuna erinevad väärtusahelad ja erinevad turud reageerivad muutustele majanduses erinevalt, siis on puidutööstuses pea alati korraga kuulda nii võitudest kui raskustest.

Ka koroonakriis tõi ühtedele ettevõtetele raskusi ja nõudluse vähenemist, samal ajal kui näiteks aiakaupade ja koduremondiga seotud toodete valdkonnas müük kasvas.

Kohaliku tooraine kasutamine ja kõrge automatiseerituse tase päästsid puidutööstused sisendite tarneraskustest ja võimaldasid jätkata tööd, tagades töötajate turvalisuse. Koroonakriisi hullematest mõjudest päästis ka eksporditurgude mitmekesisus, kuigi logistika põhjustas selles vallas väljakutseid.

Ümarpuit saavutas oma hinnatipu 2018. aastal, kui hinnatõusu vedasid Skandinaavia tselluloositööstused ning nende ostetav paberipuu. Puiduturule avaldas juba enne koroonakriisi negatiivset mõju USA-Hiina kaubandussõda ning Kesk-Euroopa ulatuslikest üraskikahjustustest tulenev ülepakkumine ja hinnalangus tooraineturul.

Eestis on ümarpuidu hind pea alati kõrgem kui teistes Euroopa olulisemates metsariikides, mis seab suure surve meie töötlevale puidutööstusele. Eesti puidutööstused on nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis kõrge tehnoloogilise taseme ja efektiivsusega, mis võimaldab siiski turul konkurentsis püsida. Lisaks automatiseerimisele otsitakse efektiivsust ka digitaliseerimisest, mis on puidutööstustes viimasel ajal üks peamisi investeeringute suundasid.

Hoolimata väljakutsetest turul vaatame tulevikku positiivselt. Vajadus vähendada tarbimise mõju keskkonnale ja süsinikuheitmeid loob uusi võimalusi puidukasutusele nii ehituse valdkonnas kui ka keemiatööstuses. Puitehitus on juba täna üks peamisi viise, kuidas ehitussektori süsinikujalajälge vähendada. See valdkond areneb kiiresti üle maailma, luues häid võimalusi ka Eesti tööstustele.