Selliseks kriisiks ei olnud meist keegi valmis. Ei riigi tasandil ega ettevõtete tasandil, rääkimata tarbijatest. Viirus jõudis meieni nii kiiresti, et kriisiplaanidega hakati tegelema alles siis, kui eriolukord oli juba välja kuulutatud. Selgus, et meil pole piisavalt isikukaitsevahendeid. Siis selgus, et me ei saa 100% oma kaubanduspartneritele loota. Selgus, et me ei olegi ühtne EL ning vaatamata kokkulepetele on veel arvukalt faktoreid, mis meie tavapärast toimimist mõjutavad ja mille peale ei oskaks tavaolukorras tullagi. Näiteks seda, et ühe välisriigi piiril võivad tekkida sajakilomeetrised kaubaautode järjekorrad, ei oleks ilmselt ühelgi kriisitreeningul osatud läbi mängida.