Autor: Lauri Leet, kaasautor • 27. september 2019

Vaatamata tööjõuprobleemidele ning ülemäära eufoorilisele usule robotiseerimisse pole Eesti tööstus tema sõnul kindlasti Bangladeshi särgitegija tasemel.

30. augustil Äripäeva raadio ning Investorite Liidu koostöös sündinud saates “Ettevõtlusraadio” saatejuht Mart Opmanni vedamisel kõnelenud Emöke Sogenbits keskendus saates tänapäevast ettevõtet mõjutavatele teguritele. Sogenbits on ettevõtluses töötanud umbes 20 aastat ja sattus riigiametist erasektorisse juhuslikult, soovides minna kuulutuse põhjal Elcoteqi klienditeenindajaks. Saatuse tahtel sattus ta soovitud ettevõttesse hoopistükkis ostjaks. “Mul ei olnud õrna aimugi, mis tööd peab ostja tegema. Õige varsti sai selgeks, et see on meeletult suur maailm, kus palju kontakte, ka rahvusvahelisi.”

Sogenbitsi praegune tööandja Hanza Mechanics on saavutanud praeguseks 200miljonise aastakäibe ning ettevõtte tehased asuvad mitmes riigis, millest kaks ka Eestis: Tartus ja Narvas. Esimeses neist tehakse Sogenbitsi kirjeldusel peenemat tööd – töödeldakse kuni kolmemillimeetrist metalli, kaableid, tehasest tulevad ka valmistooted. “Narvas tehakse suuri, kuni 30 millimeetri paksusest metallist tooteid, näiteks nagu konteinereid ja kabiine metsatööstusele,” võttis Sogenbits kokku palve iseloomustada lühidalt ettevõtte tootmist.

Äri käib inimeselt inimesele

Emöke Sogenbits on kindel, et ettevõtte juht peab olema eelkõige visionäär, kes annab oma tulevikunägemuse edasi inimestele. “Milline ettevõte on tänapäevane, on lai küsimus,” vastas ta küsimusele selgitusega, et on näinud ettevõtet, kus on täiesti uued hooned, uued tootmispingid, kus aga pole hinge sees. “Nad ei suuda rahuldada klientide vajadusi, sest nad ei suuda juhtida oma kõige põhilisemaid protsesse, kõik lõhnab raha järele, aga tegelikult nad ei ole tänapäevased,” kõneles Sogenbits, kes muu hulgas ehitanud tarneahet ka Hiinas ning näinud enda sõnul läbi karjääri sadu ettevõtteid üle maailma.

Maailmamajanduses toimuva kohta märkis Sogenbits, et seis on läinud ülihuvitavaks. “Kui kümme aastat tagasi viisime tootmisi Hiinasse, siis nüüd toome neid Euroopasse tagasi. Nüüd on aga uudis see, et hiinlased kolivad Euroopasse koos tootmistega. Toon näiteks trükkplaatide tootmise – kui varem toimus see nii, et väiksemaid protoseeriaid tellisime Euroopast ja suuremaid Hiinast, siis nüüd on nii, et hiinlased ostavad Euroopast väikesi plaaditööstusi kokku, et nende käest ostetaks nii väikeseerialisi prototellimusi kui ka suuri seeriatooteid,” tõi Sogenbits välja kasvava Hiina mõju.

Kuidas aga ostujuht mõjutab ühe tänapäevase tootmisettevõtte tellimusi? “Kuigi räägitakse B2B ärist, siis tegelikult käib äri ikka “person to person” põhimõttel. Ehk kui sul on midagi väga vaja, siis on sul vaja sidemeid, võrgustikku ümberringi,” vastas Sogenbits kindlalt.

Ta jutustas, et õppis ise mitte insenerina kõikvõimalikku elektroonikat ja mehaanikat ostes alandlikkust, mida ise eestikeelse parema väljendi puudusel nimetab inglise keele põhjal “professional humbleness” ning see põhimõte aitas teda palju. “Kui tead, et sinu vastas on inimene, kes teab teemast oluliselt rohkem kui sina, siis sellistelt inimestelt abi ja nõu küsimine on loomulik. See ei tähenda, et sa ei kehtestaks kindlaid reegleid, aga partnerlussuhe on ülioluline igasuguse sisseostu juures, sest siis tulevad ka nemad sulle appi,” kirjeldas Sogenbits.

“Ma ei saada mitte ühtegi hinnapäringut välja enne, kui ma olen tarnijale ära rääkinud loo, stoori. Ehk ma räägin talle ära, milleks meil seda vaja on, kes on klient, mida me sellega teeme ja nii edasi,” rõhutas Sogenbits ning julges arvata, et see peaks olema üldkehtiv printsiip ka mujal hangetes, näiteks kaubanduseses.

Kontaktide võrgustik olgu metsik

Öeldakse, et edu saadab neid, kes suudavad mõelda kastist välja. Sogenbits kinnitas aga saates, et tal kasti ei olegi. “Olen töötanud palju Eestist väljaspool ning näinud, kuidas tehakse mujal asju efektiivselt. Minu jaoks on edukas olemiseks oluline suhtlus,” sõnastas ta. “Eestlastel on senini üsna palju olnud probleeme tagasihoidlikkusega, suhtumisega, et “ah, mis nüüd mina”,” sedastas Sogenbits ja lisas, et õnneks hakkab seda viimasel ajal ka vähemaks jääma.

“Öeldakse, et eestlane sureb saabastes. Kui lokku lüüa ja rääkida, ennast tõsiselt kiita, avab see avab palju uksi,” kinnitas Sogenbits, aga rõhutas, et mõistagi on kõige eelduseks “metsik” kontaktide võrgustik. “Maailmas on sadu tuhandeid inimesi, kes töötavad elektroonikatööstuses, aga neist umbes 5000 on sellised, kes mõjutavad seda tööstust. Ja kui sa neist umbes tuhandet tunned, oled sa juba tegija!” avaldas Sogenbits kunagi kuuldud mõttekäigu.

Ainult digilahendustest ei piisa

Digitaliseerimise ja robotiseerimise kohta tööstuses ütles Sogenbits, et ainult digilahendustega ei saa tööstus eksisteerida; tööstus on inimesed pluss masinad pluss igasugused lahendused. Palju oleneb temal sõnul mõistagi ka, millise profiiliga tööstusest me räägime. “Kui räägime toiduainetetööstusest, kus miljonid pakid piima näiteks liini peal, siis see on üks asi. Samas näiteks meie ettevõtte puhul, kui teeme väga väikesi seeriaid ja unikaalseid asju, siis ma ütlen, et ärge rääkige mulle üldse robotiseerimisest,” kinnitas Sogenbits. “Robotid on ikkagi eelkõige mõeldud mehaaniliste suurte masside ja komponentide tootmiseks. Need programmeeritakse ja nendega toodetakse kaheksa tundi kõike suurtes kogustes. Aga kui me teeme sada toodet aastas, kuhu läheb 1500 komponenti, siis seal ei ole mitte ühtegi asja, mida saaks teha täisrobotiga.”

Sogenbits soovitas ka robotiseerimist arendades mitte unustada talupojamõistust. “Hea on saata välja pressiteade, et robotiseerime, ent kõigepealt tuleks profileerida, mida teed, mida tahad teha, kuidas teha ja kuhu ning lõpuks otsustada, mida on mõistlik teha robotiga,” sõnastas ta veel ja tõi näiteks ettevõtte Narva tehase, kus investeeritakse kahte keevitusrobotisse, kuna seal rasked ja suured tooted tootmiseks kahes vahetuses, kus robotiseerimine on sobilik. “Robotiseerimine ja digitaliseerimine ei lahenda aga kõiki probleeme,” sõnastas Sogenbits kindlalt.

Juht ei tohi olla kivinägu

Tehase juhtimine on Sogenbitsi sõnul ränkraske töö. “Kui sul tekib ettevõttega visioon ja tunnetus, et on teatud hulk inimesi, kes astuvad ühte sammu, siis võib juhtuda häid asju, aga ei pruugi,” oli ta edu tõenäosuse kirjeldamisel ettevaatlik. “Tööstus on selline koht, kus ei tohi hetkegi loorberitele puhkama jääda, sest kui hakkad õlale patsutama, on juba viis konkurenti mööda läinud.”

Palju saab juhi eeskuju töötajaid mõjutada, pidades silmas tulemuslikku tööd? “See ongi juhi kõige suurem töö. Kui pole energiat ega võimet juhtida, siis ei tohigi inimeste ette minna. Kabineti nurgas istuv juht on surnud juht,” vastas Sogenbits veenvalt. “Juhi kehakeelest on võimalik juba väga palju välja lugeda, või tema suhtlemisest inimestega,” lisas ta juurde ja tõi välja ühe oma lemmiku juhtimisteoreetilise raamatu, Jack Welchi “Winning”. “Olen sellest raamatust palju õppinud – pead olema aus, otsekohene, ei tohi olla kivinägu, inimesed peavad aru saama, et sul on ka tunded. Kui oled vihane, siis palu vabandust ja olegi vihane. Kui oled õnnelik, siis näita seda välja. Väljapoole elamine on juhi jaoks väga oluline. Minu veendumus ongi, et iga organisatsioon on oma juhi nägu,” sõnastas Sogenbits.

Tööjõuprobleemist rääkimist alustades tõi Sogenbits välja, et see on küsimuseks igal pool, mitte ainult tööstuses. “Meil on tihedad sidemed kutsehariduskeskustega. Inimesed ei tule kahjuks metalli õppima, oleme selle kohta ka kriitikat teinud. Asi algab juba nimest – kui me ei koolita välja CNC operaatorit, vaid kuulutame välja koostöölukksepa ametikoha nimetuse, siis missugune terve mõistusega noormees tahab seda minna õppima?” sõnastas Sogenbits.

Sogenbits tõi välja hea eeskujuna Saksa mudeli, kus ettevõte sõlmib hariduskeskuse ja inimesega lepingu. “60% saaks ta ettevõtte juures praktikat ja 40% koolist teooriat juurde. Ei ole mõtet koolidel investeerida pinkidesse, mis seisavad suvel kolm kuud kasutamata,” sõnastas Sogenbits, kelle idee oleks tuua ka õppejõudusid Saksamaalt näiteks Eestisse õpetama, pannes vajaduse korral kasvõi tõlgi kõrvale. “Meie haridussüsteem on üks kinnisemaid süsteeme, mida ma näinud olen. Renditööjõud on praeguses olukorras ainus väljapääs. Aga me ei tee seda meelsasti, sest meil on nii spetsiifilised tooted, et uusi inimesi peab hakkama välja õpetama jällegi täiesti nullist,” tunnistas Sogenbits.

Ta sõnastas, et tegelikult on üldse defineerimata, kas meil Eestis on tööstust vaja või mitte. “Siin on ka arvamusi kuni selleni välja, et lolli tööstust pole vaja. Mina olen selle peale vastanud, et ega me Bangladeshi särgitegijaid pole – tulge korraks kohale ja vaadake, mida me teeme!”