Ain Alvela • 30 juuli 2019
Jaga lugu:

Energeetika üleminekuaeg on läbi - vaja on muutusi

Marek Strandbergi hinnangul on Eestil viimane aeg loobuda mantrast, et ilma põlevkivita pole meil majandust ega energeetilist iseseisvust.

Kõige jaburam asi üldse on kasutada akusõidukis fossiilsest kütusest toodetud elektrit, leiab Marek Strandberg.  Foto: Sven Arbet/Ekspress Meedia

Keemiku haridusega materjaliteadlane, ühiskonnategelane, kunagi poliitikuna paljude Eesti (kliima)poliitiliste otsuste juures osalenud, rohkesti ka avalikkuses sõna võttev Marek Strandberg on saanud avara pilguga visionääri maine osaliseks.

Energeetika on kahtlemata üks Strandbergi lemmikteemadest. Nüüd tunnistab ta, et on viimase paarikümne aasta jooksul ka enda seisukohti tublisti korrigeerinud ja kui omal ajal seisis ta üsna kindlalt bioenergeetika – biogaasi, biometaani, bioetanooli ja biodiisli hoogsama kasutuselevõtu poolt, siis täna näeb ta kõige realistlikumat tulevikku hoopis vesinikuenergias – elektrolüüsi teel veest vesiniku tootmises ja selle kasutamises kütuseelemendis.

Aga biomajandus kõige laiemas mõistes kui uus viis materjalide tootmiseks, on jätkuvalt tema lemmikteema. Strandbergi hinnangul on küsimus selles, milline on selle energia päritolu, millega materjale muundatakse.

Ja nii panebki Strandberg ka Eesti riigile ja valitsusele ette, et võetaks see julgus ning tunnistataks, et meie viimastel aastakümnetel järjekindlalt ning üleilmsetele Rio ja Kyoto kliimalepete suunistele risti vastupidi aetud põlevkivienergeetia arendamise poliitika on olnud vale. Strandbergi hinnangul on Eestil viimane aeg loobuda mantrast, et ilma põlevkivita pole meil majandust ega energeetilist iseseisvust ning keskenduda hoopis sellele, et saada teerajajaks alternatiivsete ja tõeliselt progressiivsete energiaallikate kasutusse juurutamises.

Tõsi – me olime aastakümneid põlevkivi valdkonnas esirinnas, maailma tipus, ent see ei kesta igavesti, maailm hakkab oma energeetikas teisale keerama ning nüüd tuleb põlevkivisõltuvusse langenud eestlastel hakata sibama, et mitte ise selle rongi alla jääda, mida kunagi nii uljalt juhiti.

Nii on Strandberg praegu seda meelt, et kui põlevkivi kasutada, siis tuleb seda teha tehnoloogiatega, mis on märksa tõhusamad ja säästlikumad praegustest.

Samal ajal tuleb riiklikult keskenduda alternatiivsete energiasaamise mooduste uurimisele ja arendamisele, mitte vaidlema selle üle, kas Auveres peaks olema üks, kaks või koguni kolm põlevkiviõli tehast. Jaa, see on edasiminek, kui kivi põletamise asemel põletame elektri saamiseks õli, ent sellega oleme hiljaks jäänud, lõpptulemusena ei muuda see suurt pilti fossiilsete kütuste kasutamise vähendamisel ja kliimaneutraalse energeetika poole püüdlemisel, leiab Marek Strandberg.

Mida siis on tarvis Eestil teha, et oma senine saastava energeetikaga riigi maine eesrindliku elektritootja maine vastu vahetada?

Küsimustele vastab Marek Strandberg.

Millel tugineb meie valitsuse järjekindel veendumus, et põlevkivienergeetika on see üks ja ainus, mis Eestile justkui määratud?

See on riiklik naivism, kui me räägime, et Eesti on nii väike, et meie energiatootmisest lähtuv süsinikuemissioon ei mõjuta globaalses mastaabis midagi. Kui on kerkinud küsimus, miks riik läbi oma ettevõtte Eesti Energia jätkuvalt ignoreerib võimalust investeerida alternatiivsetesse energiatootmise viisidesse, siis on ikka leitud argumente, et see ei ole majanduslikult tasuv, on naeruvääristatud neid poliitilisi jõude, kes seda olukorda kritiseerivad. Eesti Energial on palju raha ja oskusi, et põlevkivienergeetikat suhtekorralduslikul tasemel propageerida. Eesti kõige kliimavaenulikumat poliitikat riigiettevõtte juhina ajanud Sandor Liive on täna kes? Suhtekorraldaja. Ja selline ongi Eesti Energia profiil olnud viimased aastad. Hando Sutterile võiksid nüüd ju olla asjad arusaadavad, aga kui on juba kord hiljaks jäädud, siis ei saa kaotatut enam üleöö tagasi.

No näiteks tuuleparkide rajamise projekte on ju tahetudki teha, aga mitmed neist ikkagi takerduvad moel või teisel?

Aga see on tahte küsimus. Kas me oleme näinud seda, et oleks takerdunud mõne põlevkivijaama käivitumine? Ei ole, mis pähe on võetud, on ka teoks tehtud. Kohatu on mitte aru saada, et oleme suure nn energeetilise murrangu künnisel.

Ja nimelt?

Enamik suuri tööstusriike on rääkimas teemal, et näiteks 2050. aastaks peaks kogu energeetika olema selline, et see ei mõjuta enam kliimat. 0-emissioon, mis tähendab hüppelist nõudluse kasvu nn puhta energia järele. Siin on õhus omakorda küsimus, kas puidu põletamine energia saamiseks on ikkagi puhas energia, sest ökosüsteemi jätab see ikkagi väga suure augu. Jaapan on juba valinud endale tee muutuda järgmise kolmekümne aastaga vesinikuenergeetika põhiseks riigiks. Nähakse, et seda on võimalik importida näiteks Norrast, kus vesiniku tootmiseks saab kasutada enamikus hüdroenergeetikast saadud nn taastuvelektrit. 2050. aastaks 0-emissioonini jõudmist arutavad jõuliselt Saksamaa ja Prantsusmaa. Nüüd on küsimus, mida meie teeme. 1990ndatel oli Eestil hea positsioon muutuda hoopis teistsuguse energeetikaga riigiks kui me täna oleme.

Siiani on üks peamistest põlevkivienergeetika poolt toodud argumentidest olnud see, et põlevkivi annab meile energeetilise sõltumatuse?

Ei, me ei ole energeetiliselt sõltumatud. Üks suuremaid müüte pärast seda, kui Eesti selle kümnendi hakul liitus Põhjamaade elektrituruga Nord Pool, on rääkimine nn oma elektrist. Meil ei ole enam seda oma elektrit, sest peame siin toodetud elektrienergia müüma Põhjamaade energiaturul. Samasugune müüt on meie oma põllumajandus. Meil pole seda. Küll aga on siinset põllumajandust suunav Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika, mis välistab oma toodangu kaitsmise mingite tollidega või muul viisil. Kõik on turu nõudluse ees võrdsed ja energiaga on juhtunud sama.

Mis võiks põlevkivienergeetika jalgealust kõigutada, isegi kui meie otsustajad selles osas initsiatiivi ei näita?

Üha suurenev nõudlus taastuvenergia järele, see suureneb järjest ning tõrjub nõudlust fossiilse energia järele tagaplaanile. Just see kasvav nõudlus on põhjus, mis teeb meie kaevurid töötuks. Inimesed teadvustavad aina rohkem, mida tähendab kivisöest, naftast või põlevkivist tehtud vool keskkonnale ja nad ütlevad, et nad ei taha seda. Seda ka Eestis, ja neid peresid ja ettevõtteid muudkui lisandub.

Näiteks kõige jaburam asi üldse on kasutada akusõidukis fossiilsest kütusest toodetud elektrit. Põlevkivielektriga laetud elektriauto emiteerib kilomeetri läbimisel 400–500 g süsihappegaasi, mis on kaugelt rohkem, kui tänapäevased bensiiniautod. Sellest on ka aru saadud. Nii ostetakse Tallinnas alates 2019. aastast trammide ja trollide jaoks ainult taastuvelektrit, sest selline n-ö toode on Põhjamaade elektriturul olemas.

Mida iga kodanik alati teha saab, on vahetada oma põlevkivi- või segaelektri pakett taastuvelektri paketi vastu. Mida rohkem seda teha, seda enam ollakse sunnitud ka taastuvenergia lahendusi rakendama.

Milline siis võiks olla meie energeetika tulevik?

Arvud on ligilähedased, aga praegu on seis selline, et Eestis tarbitakse aastas 35 TWh erinevaid energiakandjaid – põlevkivi, nafta, puit jne. Sellest kogusest kütustest muundatakse aastas ca 3,2 TWh elektrit, ülejäänu on transport, soojus jmt.

Rääkides süsinikuvabast energeetikast, tuleb leida ka täiesti uued kütused. See uus kütus saab olla inimkonna praeguste teadmiste juures ainult vesinik ja erinevad vesinikuühendid, mis põletamisel või katalüüsimisel ei tekita kasvuhoonegaase. Praegu tehakse vesinikku valdavalt maagaasist, aga see ei oleks taastuv. Järelikult tuleb ka vesinik toota elektri abil vett elektrolüüsil lagundades. Seal läheb küll umbes pool energiat kaotsi, aga igal juhul on see Eesti oludes võimalus, kus talvel on vähe valgust ja tuul on suhteliselt heitlik.

Suvel päikesest ja kui on, siis ka tuulest kõvasti voolu tootes saab valmistada vesinikku ning selle arvelt üle elada talv, sest vesinikku on võimalik kütuseelemendis uuesti elektriks teha. Seda saab teha autos, seda saab korraldada järgmise põlvkonna majades, kus igaühes oma kütuseelemendil põhinev elektrijaam. Nagu praegu mõnedes majades näiteks gaasiboiler. See juhtub paratamatult järgmise kolmekümne aasta jooksul.

Peale vesiniku pole meil siis praegu ühtegi usaldusväärset tulevikulahendust?

Ei ole. Loota seda, et keegi julgeb tänapäeval ehitama hakata nn vana põlvkonna tuumareaktorit, on liialt optimistlik, selleks peab olema tööstuslikult väga enesekindel riik või siis selline, keda kliimamured absoluutselt ei huvita. Näiteks Ameerika Ühendriigid või Venemaa.

Soomlaste aastaid vinduv tuumajaama ehitamine on selle ala klassika. On lootustandev uue põlvkonna tuumajaam, mis on sisuliselt vanade tuumajaamade jäätmete tinglikult võttes põletusseade või täpsem oleks öelda lagundamisseade, milles saab kätte arvestatava hulga energiat ja mille jääde on vähem riskantne, aga seda töötavat tehnoloogiat täna meil veel pole. Mõtteid on, võib-olla tekib midagi reaalset paarikümne aasta pärast. Aga selle 20 aasta jooksul on juba vaja teha muutusi.

Millised võimalused on Eestil saada vesinikuelektri majanduse pioneeriks?

Olla üks pioneeridest, mingi globaalset tähtsust omava tehnoloogia edasiviija, on väga kasulik. Julgen väita, et meil järgmise 30 aasta jooksul kasvab hüppeliselt esmase puhta energia vajadus, millest toota salvestatud kütuseid.

Veel julgen ennustada, et esmase puhta elektri tootmise vajadus kasvab võimalik, et kümmekond või rohkemgi korda. Kui meie majandus jääb praegusele tasemele ja aastas on vaja 30–35 TWh energeetilist väärtust mingite kütustena, siis järelikult peame ka oluliselt rohkem tootma elektrit, et selleks vajaminev vesinik valmistada. Nii palju seda tegelikult ei tulegi, reaalne vajadus oleks 20–25 TWh jagu vesinikku, mille tootmiseks on kusagilt vaja saada 50 TWh elektrit, mis tähendab elektri tootmisvõimsuse kasvatamist praeguselt tasemelt üle kümne korra.

See on koht, kus tasuks inimestele öelda, et äkki tasuks teil nüüd ümber hinnata oma säästude kasutamine, maakasutus ja üldse majanduslik mõtlemine. Sest kui me seda teha tahame, on meil vaja umbes 500–1000 km² maad, mis on kuni 2% Eestimaast, et paigaldada sinna päikesepaneelid.

Kui selline nõudlus on olemas, kui me suudame näidata inimestele energeetilist perspektiivi, et lisaks toidu kasvatamisele võite te ka kasvatada ja salvestada energiat, siis areng lähebki lahti, sest teatavasti on ju eestimaalastel 8–9 miljardi eest vaba raha, mida sellesse valdkonda paigutada.

Meil aga maksab riik veel jätkuvalt kinni põlevkivitehnoloogiate uurimist, kuigi on rakse aru saada, miks seda tehakse.

Milline on see mootor, mis sellise arengu käima tõmbaks?

Näiteks Norras müüakse selle aasta algusest alates elektrimootoriga autosid juba rohkem sisepõlemismootoriga autodest. Ja sel on üks põhjus – Norras on sisepõlemismootoriga auto väga kallilt maksustatud ja odavam on osta endale küll hinnalt kallis elektriauto, kui pidada bensiiniautot, mille püsikulu on väga suur. Kui meie need arengud tegemata jätame ja toodame asju, mida tegelikult vaja ei ole, siis ongi selle tagajärjeks süvenev töötus Ida-Virumaal ja majanduse üldise edenemise pidurdumine. Kui Eesti püüab edasi vanaviisi nihverdada, siis oleme varsti maailma viimased fossiilenergia tootjad. Digitaalselt juhitud pruuni energia maa.

Mida me siis vajame, automaksu?

See on omavalitsuste küsimus, sest vaevalt peab Eestis keegi mõistlikuks Norra eeskujul automaksu kehtestamist. Kuna rikkus on meil linnades, siis võiks just linnades ja omavalitsustes, kus õhu kvaliteet on kriitilise tähtsusega, olla sisepõlemismootoriga auto kasutamine väga järsult maksustatud. Kütuseaktsiisi maks võiks aga olla parasjagu madal, et see kataks süsihappegaasi emissiooni kulud.

Elu säilitamiseks maal peame muutma kütuse kasutamise seal väga odavaks, sest maal autota hakkama ei saa ning seda, millal maainimene jõuab endale elektriauto osta, ei tea praegu keegi. Selleks tuleks ära kaotada praegusel kujul aktsiisimaks ning asendada see linnas sõitmise ja parkimise maksuga sisepõlemismootoriga autode jaoks. Ja see maks peab olema nii kõrge, et linnades hakataks eelistama elektrisõidukeid. Nõnda loome eeldused, et nõudlus taastuvenergia järele aina kasvab. Järgmine samm on juba lisaks akuautodele hakata soosima ka vesinikusõidukeid. Igatahes on maasõbraliku majanduse ülesehitamisel Eesti omavalitustel oluliselt suurem roll, kui seni arvatud.

Biodiisel, biogaas ja biometaan on siis nn vahepealsed ajutised lahendused?

Jah, sest ilmselt pole 2030. aastal enam palju autotootjaid, kes teeks sisepõlemismootoriga autosid. Sisepõlemismootor jääb unikaalseks lahenduseks mingite erijuhtude jaoks. Eesti jaoks ei tähenda need mõne protsendi lisamised mitte midagi, sest meil ei ole biokütuste tootjaid ja see on väikese Eesti jaoks liialt ressursimahukas.

Takkajärgi võime tõdeda, et biogaasiga jäi Eesti 20 aastat hiljaks, me hakkasime sellega tegelema siis, kui Austrias ja Saksamaal olid need jaamad ammu olemas. Seega on see mujal juba käidud rada. Samas kui vesinikku oleks juba majanduslikult mõtet toota umbes 20 MW päikesejõujaama abil, saaks umbes 200 tonni vesinikku aastas. Ma usun, et see ökonoomika on tunduvalt lahedam kui enamik põllumajanduse ökonoomikast. Näiteks päikesepaneeli hind on läinud odavamaks kiiremini, kui kümne aasta eest oletati ja maksab praegu 60 senti vati kohta.

Seega tuleb riiklikult, poliitikaid suunates, harjutada ennast tulevikusuundadeks valmis olema, mitte oodata, mida kusagil mujal tehakse ja siis järele teha?

Absoluutselt. Kui autotööstused praegu räägivad sisepõlemismootoritega sõidukite tootmise lõpetamisest, siis see ongi üks olulistest signaalidest ka meie tuleviku jaoks. Ka Kyoto leping oli hoiatussignaal. Neid signaale tuleb tähele panna ja nendega arvestada, et mitte sel hetkel, kui asi muutub “äkki” reaalsuseks, lüüa käsi kokku ja ahastada, et mis meist nüüd küll saab.

Energeetikavaldkonna otsustajatel tuleb lõpuks mõista, et üleminekuaeg on läbi, nüüd on käes muutuste aeg.

TASUB TEADA

Maailm muretseb kliimamuutuste pärast

Rio deklaratsioon

Esimene tõsisem üleilmne katse keskkonnahoidu teadvustada tehti 1992. aastal Rio de Janieros.

Esindatud oli 172 riiki.

Otseseid kohustusi ei jagatud, ent võeti vastu deklaratsioon keskkonnahoidliku arengu põhimõtete kohta, kliimamuutuste raamkonventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ning metsandust ja kõrbestumist käsitlevad dokumendid.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon

Jõustus 1994

Praeguseks liitunud 197 riiki. Kõik osapooled kogunevad kord aastas konverentsile (COP).

Eesmärk on stabiliseerida kasvuhoonegaaside kogus atmosfääris.

Kyoto protokoll

Võeti vastu COP3 kohtumisel 1995. Jõustus 2005. aastal.

Eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside tekitamist võrreldes 1990. aastaga ning innustada keskkonnasäästlikke projekte. Igale kokkuleppes osalevale riigile anti omad süsinikuheite vähendamise eesmärgid, lisaks oli võimalik võtta vabatahtlikke kohustusi.

Reguleerib koos 2012. aasta Doha muudatusega heitgaaside piiramist kuni aastani 2020.

Pariisi ülemaailmne kliimalepe

Sõlmimises lepiti kokku 2015. aastal toimunud COP21 kohtumisel Pariisis.

Rakendamiseks vajalikele reeglitele keskenduti peamiselt viimasel, COP24 kohtumisel 2018. aastal Poolas Katowiches.

Eesmärk oli saavutada ülemaailmne kokkulepe, hoidmaks kliimamuutusi kontrolli all – täpsemalt võeti eesmärgiks tagada, et maa keskmine temperatuur jääks tuntavalt alla 2 °C ning parimal juhul 1,5 °C ligidale võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse (umbes 1850) ajaga.

ELi eesmärgid

Vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020 1990. aastaga võrreldes 20% ja aastaks 2030 40%.

Toota aastaks 2020 vähemalt 20% ja aastaks 2030 27% kogu energiast taastuvatest energiaallikatest.

Suurendada energiatõhusust vähemalt 20% aastaks 2020 ja 27% aastaks 2030.

Eesti eesmärgid

Vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40% (võrreldes 1990. aasta tasemega) ning aastaks 2050 80%.

Rakendada puhtamaid ja nutikamaid tehnoloogiaid ning jõuliselt suurendada kodumaist taastuvenergiaallikate kasutamist.

Allikas: www.kliimamuutused.ee, Äripäev

Jaga lugu:
TÖÖSTUSUUDISTE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad tööstusuudised igal nädalal enda postkasti.

Tööstusuudised.ee toetajad:

Harro Puusild
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24harro@toostusuudised.ee
Hedi Meigas
Hedi MeigasSündmusedTel: 5384 5159hedi.meigas@aripaev.ee
Rain Jüristo
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077rain.jyristo@aripaev.ee