Tootmise planeerimisel tuleks kasutada kombineeritud süsteeme

*Paljudel Eesti tööstusettevõtetel ei ole strateegilisi plaane ja suuresti põhjendatakse seda majanduskeskkonna kiire muutumisega.

*Nõudluse juhtimise juures on esmalt väga oluline teada, milline on meie ettevõtte positsioon tarneahelas.

*Operatiivplaneerimine on oma olemuselt keeruline protsess ning nõuab kõikide töös olevate tellimuste tehnoloogiliste operatsioonide omavahelise seotuse nägemist.

Nõudluse juhtimine on lihtsam nendel ettevõtetel, kes on ise nii tootearendajad, müüjad kui ka tootjad – nemad langetavad oma müügiotsused ise – näiteks millistele toodetele tehakse madala nõudluse perioodil kampaaniaid, et nõudlust suurendada.

Samuti on mingil määral võimalk nõudlust juhtida ettevõtetel, kes on allhanketeenuse müüjad ja tootajad – näiteks nemad saavad madalperioodidele leida uusi partnereid, kelle nõudluse kõrg- ja madalhooaeg ei lange samasse perioodi.

Paraku me peame ikkagi arvestama, et ettevõtetel võib olla nõudlust keeruline juhtida, sest nõudluse kujunemisel on väga palju muutujaid, mida ei saa ise mõjutada. Pigem peavad ettevõtted olema valmis nõudlusega kohanemiseks ja leidma selleks paremaid meetodeid.

Operatiivplaneerimine on oma olemuselt keeruline protsess ning nõuab kõikide töös olevate tellimuste tehnoloogiliste operatsioonide omavahelise seotuse nägemist. Samas aga teostatakse operatiivplaneerimist tihti protsessides kõige madalamal tasandil. Näiteks otsustavad masinaoperaatorid ise, mis järjekorras nad tellimusi teostavad. Nemad teevad otsuseid oma kogemustele tuginedes, mis ei ole küll vale, kuid ei pruugi olla täpne. Nad ei vaata kogu tehnoloogilist ahelat tervikuna, vaid ainult oma töölõigu põhiselt.

Viimasest tulenevalt ei pruugi see olla kõige tõhusam meetod. Lisaks operaatoritele pannakse operatiivplaneerimise vastutus tihti ka meistrite ja vahetusevanemate õlule, kuid viimastel puudub üldjuhul vastavasisuline ettevalmistus – teadmised ja oskused, mida nõuab operatiivplaneerimine.

Arvestades operatiivplaneerimise keerukust ja asjaolu, et tänu väga heale operatiivplaneerimisele on võimalik tootmisprotsesse tõhustada, peaksid meie ettevõtted selleks järjest rohkem hakkama intuitiivse meetodi asemel kasutama erinevate matemaatiliste ja graafiliste mudelite kombinatsiooni. Viimase keerukust arvestades peaks ettevõtted hakkama rohkem panustama just oma tootmise planeerimise digitaliseerimisse.

Tootmise planeerimise süsteemid peavad tagama, et suudaksime oma kaupu tarnida paindlikult (erinevate koguste ja nomenklatuuri variatsioonid), kiirelt ja täpselt. Tootmisel peame ühtlasi olema kuluefektiivsed. Seega ongi kõige otstarbekam planeerimise süsteemide kasutamisel hakata rakendama erinevate meetodite omavahelist kombineerimist ehk kombineeritud planeerimise süsteeme.

Esiteks võib kitsaskohana välja tuua kasutatavate planeerimise süsteemide vähese paindlikkuse erinevate meetodite samaaegseks rakendamiseks. Teiseks, inimeste teadmised ja oskused erinevate meetodite kombineerimiseks ja rakendamiseks. Kolmandaks, kõikide ettevõtete tootmise tehnoloogilised protsessid ei võimalda erinevate planeerimismeetodite omavahelist kombineerimist.

Peame ju ikkagi lähtuma tootmise tehnoloogilistest protsessidest ja nende iseärasustest. Mida paremini me tunneme erinevaid planeerimise süsteeme ja oma ettevõtte iseärasusi, seda paremini me oskame ka rakendada ka erinevaid kombinatsioone.