Autor: Harro Puusild • 23. november 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aasta tööstur 2018 Heiki Einpaul: ma ei tunne end supertöösturina

Heiki Einpaul eile toimunud Tööstuse äriplaanil aasta töösturi tiitlist vastu võtmas.
Foto: Julia-Maria Linna
“See oli mulle järjekordne üllatus – ise ma end mingi supertöösturina ei tunne,” kommenteeris Hekoteki juht ja eile Tööstuse äriplaanil aasta töösturi tiitli saanud Heiki Einpaul 5. novembril Äripäeva raadios saates “Tööstusuudised eetris” aasta töösturi nominatsiooni.

Tööstusuudised.ee, Äripäev ja ABB Eesti valivad tänavu esimest korda aasta töösturit. Võitja kuulutati välja eile toimunud konverentsil Tööstuse Äriplaan 2019.

Nominentide hulka pääses ka Hekoteki juht Heiki Einpaul, kes ütles saates “Tööstusuudised eetris”, et ei tunne end supertöösturina. “Ma ei tea, keda tänada selle eest, et mind on nominendiks valitud. See oli mulle järjekordne üllatus – ise ma end mingi supertöösturina ei tunne,” ütles Einpaul saates. “Teeme seda tööd, mida teeme, ja nii hästi, kui oskame. Võib-olla see nii peabki käima, et kui niimoodi iga päev töötad ja püüad tähelepandamatu olla, siis keegi ikka paneb tähele.”

Järgneb intervjuu Heiki Einpauliga.

Hekoteki on varemgi tunnustatud. Kuidas selline tähelepanu ettevõtet mõjutab? Positiivne mõju on kindlasti see, et ettevõtte töötajad tunnevad uhkust. Kui tunnustatakse, tunnevad isegi tagasihoidlikud ju uhkust – need, kes ütlevad, et seda tunnustust pole vaja. Negatiivne on see, et ega selline asi meie elu kergemaks tee. Klientide nõudmised kasvavad pärast sellise tunnustuse avaldamist, ka igasuguste abipalvete hulk kasvab. Kõiki abipalveid pole võimalik rahuldada ja äraütlemine ei ole meeldiv.

Aasta tööstur 2018

Eesmärk on tunnustada tööstusettevõtete juhte ja nende pingutusi oma ettevõtte ja sektori arendamisel.

Korraldasid Äripäev, Tööstusuudised.ee ja ABB Eesti.

Žürii Tanel Rebane EASist, Jukka Patrikainen ABBst, Igor Rõtov Äripäevast, Mait Palts Eesti Kaubandus-Tööstuskojast ja Kaupo Reede majandusministeeriumist.

Nominendid: Arno Kütt (Cleveron); Toomas Kalev (Harmet); Heiki Einpaul (Hekotek)

Kandidaate esitati kokku 13.

Võitja selgus 22. novembril konverentsil Tööstuse Äriplaan 2019.

Kas olete juht, liider või ülemus? On formaalsed liidrid ja mitteformaalsed liidrid. Arvan, et olen oma ettevõttes mõlemat, aga kindlasti ei ole ma ülemus ega käskude jagaja. Kindlasti ei ole ma targem, kui on meie ettevõtte töötajad. Meie ettevõttes on palju targemaid. Aga ilmselt on mul omadusi, mis suudavad neid inimesi tööle motiveerida ja süsteemi koos hoida. Igaüks peab oma tööd ikka iseseisvalt tegema.

Millise hinde annaksite enda tööle viiepallisüsteemis? Alati saab paremini. See süsteem ei ole enam moodne. Väga raske on hinnata. Aga tunnustatud mind on, seega ma väga kehva hinnet endale panema ei peaks ja liiga tagasihoidlik ma pole. Nelja panen ära, võib-olla isegi 4,2.

Kui teil oleks võimalik töötada mõnes teises tööstusettevõttes, siis millise valiksite? Kui ma 80ndal aastal Tallinna TPIsse/tehnikaülikooli astusin, siis minu soov oli saada mehaanikainseneriks. Keskkooli lõpetasin heade hinnetega, valik ja konkurentsivõimalus oleks võimaldanud astuda prestiižsematele erialadele. Mina tahtsin masinaehitusinseneriks saada. Töötan sellel erialal ja olen rahul siiamaani. Meie alal on veel see huvitav, et kõik kliendid ja projektid on erinevad. 25+ aastat Hekotekis – igav ei ole, rutiini ei teki. Õnneks töötan ka niivõrd kõrgel postil, et saan rutiinseid töid delegeerida. Mina olen masinaehitaja ja selles elus ei plaani midagi muud teha, pole lapsepõlvest saati plaaninud.

Kelle alluvuses tahaksite töötada? Ei tahagi. Tahan iseseisev olla. Partnersuhted on väärtuslikumad ja motiveerivamad kui alluvussuhted. Ma pole väga hea alluv, aga olen väga hea partner. Hekoteki asutajaga pole kunagi tundnud, et olen tema alluv, tundsin alati, et olen tema partner. Ja ma ei tahaks suhtuda ka formaalselt oma alluvatesse kui alluvatesse, pigem suhtun neisse kui partneritesse.

Kui oleksite üks kuu näiteks majandusminister, siis millisele muudatusele hoo sisse lükkaksite? Ma arvan, et üks kuu majandusminister olemisega ei suuda midagi teha. Ühe kuu jooksul ei saa kindlasti midagi olulist teha. Kui on võimalik midagi ette valmistada, siis see võib olla maksimum, mida on võimalik teha. Seda esimest kuud ei pane keegi tähele. Aga mis see muudatus olla võiks? No mis see majandusminister ikka niiväga teha saaks? Ma pean mõtlema selle üle. Aga minu arusaamine on, et mida stabiilsem on majanduskeskkond, seda parem. Majanduskeskkonna stabiilsus on väärtus omaette.

Kuidas Eesti tööstus praegu elab? Eesti elab päris hästi praegu. Hekotek on olnud eksportiv ettevõte ja meie siseturg on meie jaoks ammu kitsaks jäänud. Üldiselt on Eesti tunnustatud Põhjalasse kuuluv riik ja arvan, et elame päris hästi. Kuigi vahel püütakse poliitikute ja teiste inimeste poolt näidata, et nii see ei ole. Mina ei ole sellega nõus ja arvan, et Eesti on teinud viimase 25 aastaga väga suure arengu. Vahel on vaja kellelegi seletada, et olime endise Nõukogude Liidu riigina Venemaaga väga sarnases situatsioonis, aga nüüd ei meenuta seda aega mitte miski. Kahjuks ei meenuta ka hinnatase enam seda aega – oleme samal tasemel Soome ja Rootsiga.

Aga Hekoteki klientidest 40–50% on seotud Venemaaga. See on meile toimetamiseks väga mugav koht, kuna tunneme venelast ja tema mõtlemise stiili ning oskame temaga rääkida samas keeles. See on koht, kust on võimalik kasumit teenida, ja see on iga töösturi põhieesmärk.

Eestil läheb hästi, aga muretsen natuke selle üle, et kas meil ka kümne aasta pärast nii hästi läheb. Mida lähemale Põhjamaadele jõuame, seda keerulisem on järele jõuda ja seda rohkem hakkavad eesolijad meid konkurendina võtma.

Kas Eestil on tõesti Põhjala kuvand? Täiesti selgelt. Nõukogude Liidu endise liikme kuvandist oleme lahti rebinud. Venelaste jaoks oleme ikka juba kindlasti välismaa – selles pole kahtlust.

Kuidas Aasia riigid meid vaatavad? Näiteks Vietnam? Mina ei ole kohanud, et meisse suhtutaks kui endisesse sotsialismimaasse ja et see sotsialismimaa oleks millegi poolest kehvem. Selline suhtumine on ainult Lääne-Euroopas, kus arvatakse, et kuna oleme odavalt maalt, peame toimetama odavalt. Me kõik teame, et odavad teenused ja kaubad valmistavad rõõmu ainult maksmise hetkel. Kui pärast kvaliteet ei sobi, ei mäleta enam keegi, et see asi oli odav. Võitleme selle nimel, et mitte olla odav. Läänes on olukord keerulisem, sest meid tahetakse vägisi suruda odavaks. Kui suudame pakkuda kvaliteetset teenust, aktsepteeritakse meid aina rohkem kui võrdset.

Mis teid Eesti tööstuses enim muretsema paneb? Kindlasti tööjõupuudus. Saame ju hästi aru, et tööjõudu kuskilt juurde pole tulemas. Arvan, et olen juba piisavalt vana ja minu silmad ei näe seda, et masinad kõik töö ära teevad ja inimest enam vaja ei ole. Ja neid inimesi, kes tööd teha tahavad ja suudavad, jääb aina vähemaks. Ühelt poolt on positiivne voorus see, et oleme väikesed ja mobiilsed. Annaks, et säilitaksime selle mobiilsuse ka riigi tasandil ja ei muutuks liiga kohmakaks oma regulatsioonidega. Teisalt on see meie puudus – me ei saa teha suuri projekte, maailma mõistes oleme väga väikesed. Kuidas säilitada olukord, et meie üldkulud oleksid kontrolli all ja meie riigisüsteem ei oleks meile liiga kallis? See on ilmselt kunst tulevikuks.

Kas väliskeskkonnast tuleb juba ka mingeid signaale, et kuskil hakkab midagi ära vajuma? Väliskeskkond on praegu veel positiivne, aga karta on, et see ükskord kohale jõuab – juba seetõttu, et inimesed nii ootavad. Kõik justkui tahavad seda juba näha ja sisendavad seda mõtet. Hekotekil on ka järgmise aasta tellimustepagas niipalju ees, et vaatame ka järgmist aastat suure kindlusega. Viie aasta plaane me ei tee, kaks-kolm aastat ette suudame suhteliselt täpselt prognoosida.

Aga kui rääkida veel tööjõuprobleemist, siis kuidas seda lahendada saaks? See on selline keeruline koht. Kui tahame näha majanduslikku arengut, on sisserändekvoot täiesti mõttetu asi. Meil on vaja garanteerida – nagu on tehtud USAs –, et meelitaksime võimalikult palju tarku inimesi. Kõik on (USAs) olnud teretulnud ja mitte kedagi pole ära saadetud. Praeguse seisuga on Eestil samamoodi, et tarku, meeldivaid ja oskajaid inimesi peaks sisse tooma niipalju kui võimalik. Ettevõtte seisukohast kvoot ainult segab.

Tänavusel Äriplaanil jäi kõlama, et ettevõtjate jaoks on suurim risk poliitik. Nõustute? Kindlasti toetan seda mõtet. Poliitikud mõtlevad kahjuks lühiajalistes kategooriates – ühest valimisest teiseni.

Kas senistest valimislubadustest on teile ka midagi silma hakanud? Kindlasti on kõikidel valimistel osalejatel häid mõtteid ja lubadusi, aga praegu niimoodi midagi esile tuua ei oska. Ma ei ole poliitik, minu endale seatud ülesanne on ettevõtte töö efektiivne organiseerimine ja see on see, mille eest mind tunnustakse. Ma kardan, et minul poliitikuna kannatust ei jätkuks, seega ma ei ole nii tark, et neile midagi ette öelda. Aga tahaksin, et nad mõtleksid pikaajaliselt. Ma ei saa varjata, et olen ikka Reformierakonda toetanud, nad on ettevõtete ja liberaalse majanduse poolt.

Millist plaani vajaks Eesti tööstus? Tahaksime, et ta liiguks võimalikult kallite teenuste ja toodete tootmise suunas. Võimalikult arukad ja keerulised asjad. Selle jaoks peame rohkem panustama haridusse ja selle jaoks me peame võtma tööjõupiirangud.

Mida teeksite maksudega? Meil on enamusomanik Rootsi suurkontsern, kaks korda aastas toimuvad nõukogu koosolekud. Need hakkavad peale sellega, et esimesena küsivad rootslased, et millised maksud teil järgmiseks tulevad? Mis teil seal nende maksudega toimub?

See viimane aasta on andnud neile küsimustele väga selge hoo sisse. Ma kujutan ette, et kui kuulutatakse välja maksurahu ja maksud muutuksid stabiilseks, siis sama olukorra saavutamiseks, nagu oli kolm-neli aastat tagasi, läheks veel kuus kuni kümme aastat peale. Selle närvilise tõmblemisega, erinevate maksudega ähvardamisega ja nende tegemisega sai meie maksukeskkonna usaldatavus väga tõsise hoobi.

Mu käest küsiti ka investeeringute kohta. Jah, tööstus investeerib kõvasti. Aga kui palju siis investeeritaks, kui maksurahu oleks olnud varasemast perioodist? Ja kui uue valitsuse tulemisega ei oleks valitsus kohe näidanud, et neil on eesmärk tingimata mingeid makse kuhugipoole muuta?

Nad oleksid võinud alustada normaalsetest diskussioonidest, maksud ühiskonnas enne tuttavaks teinud, läbi arutanud ja konsensuslikult vastu võtnud. Situatsioon, et seda tehti kiirustades, ähvardades ja lubades, pani meie stabiilsele keskkonnale kõva põntsu.

Mõelda vaid, kui palju investeeringuid tehtaks siis, kui oleksime stabiilne riik. Aga me ei ole enam kahjuks, kuigi liikusime selles suunas. See stabiilsus maksab muidugi väga palju.

Aga kas endine lihtne süsteem tuleks taastada? Mina kindlasti pooldan seda. Eks me järgmise aasta alguses näeme, kui mitusada maksuametnikku on juurde vaja, et kontrollida neid inimesi, kes riigile on 50–100 eurot võlgu. Aga võib-olla peaksime hakkama kontrollima ka neid, kes on 30 eurot võlgu? Aga kui me neid ei kontrolli, kas siis 30 eurot võibki võlgu olla? Aga palju see kontrolli sisseseadmine riigile lisakulu toob? Võib-olla on tervelt uut maja vaja nendele inimestele, kes seda kontrolli teostavad.

Lugupidamist see kõik kindlasti meie maksuameti vastu ei tõsta, aga maksuameti viimaste aastate saavutus oli nimelt see, et hakkasime oma maksuametist lugu pidama. Ja meie inimene jõudis aina enam arusaamale, et makse on vaja maksta meile endile, sest meie enda riik ei saa ilma maksudeta eksisteerida. Maksude maksmine peaks käima vabatahtlikult, mitte sunni kaudu, aga vabatahtlikult tehakse seda, millest ollakse aru saadud ja mis on mugav ning lihtsalt rehkendatav ja arusaadav.

Millised Hekoteki investeerimisplaanid on? Üks asi on jooksvad investeeringud, mis tähendab, et need masinad, mis kuluvad, neid on vaja kogu aeg uuendada ja parendada. Aga meil konkreetselt on 3D-laserlõikepingi ostuplaan, milleks on vaja natuke ehitada, et ta õigesse kohta ära mahuks jne. Ega me sellest kuhugi ei pääse sõltumata maksukeskkonnast. Kui tahame oma konkurentidega rinda pista, peame neid samme tegema. Kui me Eestist ära ei koli või oma ettevõtet kinni ei pane, ei ole meil varianti mitte investeerida. Aga võib-olla investeeriksime rohkem, kui keskkond stabiilne oleks.

Aga kas selline ärakolimise plaan võib olla reaalne oht? Tootmise laiendamise korral küll, sest meil ei ole tööjõudu kuskilt siit võtta. Ja tunnistame sedagi, et ühiskonna heaolu kasvus meie innustus tööd teha väheneb, võib-olla kuskil mujal on lihtsam leida innustunud inimesi, kes tahavad tõestada ennast ja tööd teha. Aga Hekotek on sellises nišis, et meil on ka muid põhjuseid, miks me ei saa väga palju end laiendada.

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077