Autor: Tea Taruste, kaasautor • 3. aprill 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Peale on kasvanud väga tubli metsatöösturite põlvkond, oskusteadmised on heal järjel ja kasutuses on kaasaegne tehnoloogia. "Pigem on Eestis küsimus selles, et kui puidu aastane juurdekasv on 10-12 miljonit tihumeetrit, siis metsa targal majandamisel võiks teadlaste väitel olla aastane juurdekasv ja raiemaht ka kuni 19 miljonit tihumeetrit,“ räägib Ruubel Äripäeva teemaveebis põllumajandus.ee.

„Meil osatakse anda puidule lisandväärtust ja ega Eestis palju puitu välja ei lähegi: vähekvaliteetset puitu viiakse Hiina, pisut paberipuitu liigub Skandinaaviasse. Graanulitootmine tarbib ära ka suure osa paberipuud, eriti nendes piirkondades, mis sadamast eemale jäävad. Puitmaja tootjad on meil samuti tippklassis," loetles ta.

Ruubeli sõnul on metsanduses ikka probleemiks negatiivne suhtumine valdkonnas tegutsejatesse. "Küllap on see kuvand alguse saanud 90ndatel. Metsameeste kohta öeldaks ikka, et "metsaärikas", keegi ei ütle leivakombinaadi direktori kohta "leivaärikas". Ühiskonnas on levinud arvamus, et mets kuulub kõigile ja seab avaliku huvi prioriteediks. Aga kui tegemist on erametsaga, peaks omaniku soov olema primaarne. Metsaomanik on ju nagu Põrgupõhja Jürka, kes nahistab metsas tööd teha ja näeb oma töö vilju alles mitmekümne aasta pärast. Kui avalik huvi ületab erametsa omaniku soovi, tuleks kinnistu riigil või mõnel muul huvilisel ära osta ja pöörata avalikku huviorbiiti," mõtiskles ta.

Loe pikemalt teemaveebist põllumajandus.ee.

Autor: Tea Taruste