26. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Priit Enok esineb juba homme, 27. aprillil kütuseturu aastakonverentsil. 

Registreerimine konverentsile on veel avatud.  

Aeg-ajalt on kerkinud küsimus, milline on meie varude hetkehind. Mõistlik on püstitada küsimus ka selle nurga alt, et milline on vedelkütusevarudega kaasneva energiajulgeoleku väärtus. Kuidas mõõta kindlustunde hinda? Enne ei tea, kuni juhtunud ei ole.

Oluline on valmisolek. Kriise on maailmas ikka olnud ja õppima peab teiste juhtumistest. Alates Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) asutamisest on maailmaturge raputavad kütusekriisid esinenud sagedusega kord-kaks dekaadis. Tavapäraselt kogetakse koos kütuste puudujäägiga ka suuri hinnahüppeid. Kütuste tarneraskuste ennetamiseks on IEA ja tema liikmesriigid loonud strateegilised kütusereservid. IEA koosneb 29 liikmesmaast, kelle eelmise aasta kütusevarumaht oleks võimaldanud teiste tarnijate puudumisel kogu maailmamajanduse varustamise pooleteiseks kuuks oma hooleks võtta. 

Värskeim liige ehk Eesti kuulub liitu 2013. aastast. Varude loomise otsused võeti Eestis vastu ELi liitumisläbirääkimiste käigus. Intensiivne varude moodustamise aeg jäi aastatesse 2005–2010. Sel perioodil korraldasime igal aastal kütuseostu hankeid, mille tulemusena on meil olemas riigivaru, mis vastab Eesti kolme kuu tarbimisvajadusele.

Mahtude ettekujutamiseks peaks teadma, et põhikütuste aastane kogutarbimine läheneb Eestis 1,2 miljardile liitrile. Seega hoiustame reservis kütusekogust, mis vastab umbes neljandikule sellest mahust.

Hinna mõju varude väärtusele. Vedelkütusevarude seaduse vastuvõtmisel otsustati riigikogus valida selline lahendus, mille kohaselt toimub kütuse varudesse ostmine riigieelarvelise investeeringuna. Ladustamise, kütuse inspekteerimise ja kindlustusega seotud kulud kaetakse tarbijatelt kogutava varumakse kaudu. Vedelkütuse varumakse määrad on kulupõhised.

Juulis 2008 puudutas toornafta barreli maailmaturuhind 147 dollari taset. Diislikütuse liitrihind liikus tol ajal Tallinna tanklates 19 krooni tasemel. Mõned allikad ennustasid 2009. aastaks 250dollarilist barrelihinda.

Viimased kaks aastat jäävad meelde ajana, mil nafta hind kokku kukkus ja 2016. aasta jaanuaris 30 dollari taset puudutas. Tarbijatel on põhjust rõõmustamiseks, õlitööstused kogevad masendust. 2014. aasta lõpus, kui noteeringud olid vajunud 70 dollari tasemele, võis lugeda artikleid sellest, miks võiks hind paari kuuga taas 30–40% tõusta. Räägiti tehnoloogilistest ja maailma julgeolekuga seotud põhjendustest. Need kaupmehed, kes selliste prognooside põhjal riskantseid ostuotsuseid langetasid, ilmselt šampanjat ei joo.

Varud on vaid kriisideks. Võiks küsida, kuidas varude hoidjad end sellises olukorras tunnevad? Sarnaselt oma partnerriikide praktikaga lähtume OSPAs loogikast, et kütuseturu kõikumised ei tohi tuua kaasa närvilisi ostu-müügi-vahetamise otsuseid. 

Varud on moodustatud pikaajaliseks hoidmiseks ja mõeldud kasutamiseks vaid kriisiolukorras.

Loogika ütleb, et kütuseturul tähendab kriis puudujääki. See tähendab, et olukorras, kus peame kriisivarud turule tooma, on kütuse hinnatase pigem tavapärasest kõrgem. OSPA ei tohiks müüa kütust alla selle keskmise soetushinna. Kui meil tuleks varusid tänavu aprillis päevahinnaga realiseerima hakata, oleks majanduslik kahju vältimatu. Kuni ei ole kavatsust OSPA bilansis olevaid tonne lihtsalt turule paisata, jääb selline kulu-tulu arvutus pelgalt hüpoteetiliseks mõtteharjutuseks. Julgeolekuvarusid ei saa hinnata sama mõõdupuuga, millega ettevõtja laoseisu hinnatakse.

Ei paku turul konkurentsi. Koduturul on mitut masti kütuseärimehi. Ühed soovivad hinnaliidritena mängu juhtida, teised proovivad aktsiisivahest kasu lõigata. On ka neid, kes kütusesarnase toote pakkumisega silma paistavad. OSPA ülesanne ei ole tanklatele konkurentsi pakkuda. Meie roll muutub oluliseks siis, kui kütuse maaletoojad mingil põhjusel hätta jäävad. Olgu tegemist logistilise probleemiga või rahvusvaheliste tarnehäiretega, meil on lahendus 90 päevaks.

TASUB TEADA 

Milliseid kriise on maailmas ette tulnud? 

Oktoober 2015, Šveits: avarii tehases. Kahest riigis tegutsevast rafineerimistehasest ühes seiskub avarii tõttu töö. Selle tulemusena tekib siseturul umbes 20%line kütuste puudujääk. Seoses kuiva suvega valitseb Reini jõel tavapärasest oluliselt madalam veetase ja kaupade veomahud on langenud 75%. Kütusevarustuses tähendab see vajadust leida alternatiiv pea kolmandikule impordimahtudest. Raudteede kaudu jõuab riiki kuni veerand kütusetoodetest ja Vahemere sadamatest torujuhtmete abil veel 6–7%, kuid mõlemas osas on läbilaskevõime saavutanud maksimumi. Šveitsi valitsus otsustab võtta kasutusele riigi kütusevarud.

Oktoober 2010, Prantsusmaa: streik. Riigis on kestnud nädalane streik, millega on ametiühingute teatel liitunud 12 rafineerimistehast. Üle 10% tanklatest on kütustest tühjad. Jaamades on pikad sõiduautode järjekorrad. Süveneb mure, kuidas suudab riigi majandus kütusedefitsiidiga toime tulla. Valitsus kinnitab, et olukord on kontrolli all ja riigil on olemas kolme kuu kütusevarud.

Oktoober 1973: naftaembargo. OPEC otsustab kasutada “naftadiplomaatiat” ning lõpetab mitmeks kuuks kauplemise USA ja Lääne-Euroopa riikidega. Tulemuseks oli energiakriis, mis tõi kaasa kütuste pea neljakordse hinnatõusu ja naftatoodete tarbimise jõulise vähendamise. Aasta hiljem asutati naftat importivate riikide poolt Rahvusvaheline Energiaagentuur IEA.

Autor: Priit Enok, Eesti Vedelkütusevaru Agentuuri OSPA juhataja