Autor: Raigo Neudorf • 21. oktoober 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riigikontrolli hinnangul pole seniste põlevkivi keskkonnatasude kehtestamisel silmas peetud keskkonnatasude eesmärke, vaid neid tasusid on aritmeetiliselt järk-järgult tõstetud, hindamata põlevkivi kasutamisest ühiskonnale tekkivaid tulusid ja kulusid.  Samas uuringuid, mida aktsepteeriks nii riik kui ka ettevõtjad ja mis oleks tehtud poolte kokku lepitud meetoditel, ei ole tellitud. Kokkuvõttes ei ole praeguste keskkonnatasude suuruse juures võimalik tõenduslikult veenduda, kas ühiskond saab põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest pikaajaliselt kasu või kahju.

Riigikontrolli hinnangul on keskkonnaministeeriumi ettevalmistus keskkonnatasude tõstmiseks jäänud pealiskaudseks ja poolikuks. Kuigi ministeeriumid on lõpetamas põlevkivisektorit suunavate uute pikaajaliste riiklike arengukavade koostamist, on maksustamise küsimusi käsitletud arengukavadest eraldi.

Riigikontrolli arvates on põlevkivi kaevandamise ja maksustamise praegune süsteem ajale jalgu jäänud ega arvesta põlevkivi kasutuses toimunud nihet elektritootmiselt õlitootmisele. Praeguse põlevkivisektori keskkonnatasude süsteemi eripäraks on see, et 4/5 põlevkivisektori keskkonnatasude maksukoormusest langeb põlevkivist elektrit ja sooja tootvatele ettevõtetele ning 1/5 õlitööstusele.

Keskkonnaministeeriumi andmed näitavad, et 2013. aastal maksid 83% põlevkivisektori keskkonnatasudest elektri- ja soojatootjad ning 17% õlitootjad. Teiste sõnadega – põlevkivisektori maksustamise eripära on, et kõige suurem maksukoormus on kõige väiksema kasumlikkusega tegevusharul. Keskkonnatasude ebaproportsionaalse jaotamise põhjuseks on see, et elektritootmisel tekib rohkelt keskkonnatasuga maksustatavat saastet, mida õlitootjad emiteerivad vähe.

Riigikontroll on soovitanud keskkonnaministeeriumil ja rahandusministeeriumil kaaluda praeguste keskkonnatasude kõrval maksustada põlevkiviõli tootmist täiendavalt õli väärtusel, müügihinnal või sellest teenitud tulul põhineva riigi kui maavara omanikutulu ehk royalty’ga.

Royalty kehtestamine võimaldaks riigil teenida kõrge kasumlikkusega põlevkivi tootmiselt riigitulu viisil, mis ei halvaks põlevkivielektri ega põlevkiviõli tootmise konkurentsivõimet.

2013. aasta kevadeks valmis Rahandusministeeriumil põlevkivi maksustamise analüüs, kuid selles juba algselt välistati põlevkivi kasutamiselt teenitud tulu maksustamine, kuna see ei sobivat kokku Eesti maksusüsteemi põhimõtetega. Valitsus on teatanud, et royalty ehtestamise võimalikkust arutatakse mitte enne 2016. aastat ehk pärast uute keskkonnatasude kehtestamist ja põlevkivi arengukavade kinnitamist.

Et põlevkivi maksustamise küsimus mõjutab kogu põlevkivitöötuse käekäiku ja investeeringuid, siis ei ole mõistlik enne maksuküsimuste lahendamist põlevkivisektori uut arengukava kiirkorras vastu võtta. Riigikontroll on soovitanud lükata põlevkivisektori arengukavade vastuvõtmine edasi ja teha kaalutletult ära maksuotsused, mis on vajalikud nii riigile kui ka ettevõtetele pikemas perspektiivis kindluse ja selguse loomiseks.

Riigikontrolli arvates raskendab keskkonnatasude kehtestamist ja ettevõtjatega konstruktiivsete arutelude läbiviimist adekvaatse informatsiooni nappus keskkonnatasude suuruse põhjendatuse ja tegeliku mõju kohta põlevkivisektorile.

Riigi teadmine riigile mittekuuluvate põlevkivisektori ettevõtete tootmis- ja finantsnäitajate ning investeerimisplaanide kohta on pigem pealiskaudne. Riigi tasandil opereeritakse suuresti ettevõtjate enda esitatud koondandmetega ja uuringutega, mille paikapidavust on raske kontrollida. Samuti ei võta riigi enda tellitud keskkonnatasude mõju-uuringud arvesse järgnevatel aastatel toimuvaid muutusi põlevkivi kasutuses.

Adekvaatse info nappus on tekitanud põlevkiviõli tootjates ärevust ja etteheiteid riigi suunal, Eesti Keemiatööstuse Liit on algatanud kampaania, kus riiki süüdistatakse Ida-Virumaa sotsiaalsesse katastroofi tõukamises. Keskkonnaministeerium leiab, et põlevkivisektori esindajate süüdistused pole põhjendatud. Riigikontroll peab tekkinud olukorras väga oluliseks viia arutelu tagasi ratsionaalsele pinnale ning kõik osapooled peaks tegema pingutusi konstruktiivse dialoogi taastamiseks.

Riigikontrolli hinnangul oleks riigil keskkonnatasude kehtestamisel mõistlik edasi liikuda järgmiselt:

1. Lükata uute energiamajanduse ja põlevkivi arengukava (2016–2030) vastuvõtmine edasi ja töötada koostöös põlevkivisektori ettevõtjatega välja tänapäevased maksustamispõhimõtted, mis võtavad arvesse põlevkivisektoris toimuvaid muutusi ning loovad pikaajalises (50 aasta) perspektiivis suurimat väärtust ühiskonnale, võttes arvesse põlevkivisektorist laekuvat maksutulu, tekitatud keskkonnakahju ning ka otseseid ja kaudseid kulutusi, mida riik ja ühiskond põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tulemusena kannavad nii selle tegevuse ajal kui ka selle lõppemisel.

Maksustamine peaks olema tasakaalukas: kui maksud on liiga kõrged, siis investorid paigutavad oma raha alternatiivsetesse raha teenimise võimalustesse, ning kui maksud on liiga madalad, siis ei muuda loodusvarade kasutada andmine ühiskonda rikkamaks.

2. Keskkonnatasude tõendusliku suuruse kehtestamiseks peaks Keskkonnaministeerium tellima põlevkivisektoriga kokku lepitud meetoditel põhineva ning kõikide osapoolte aktsepteeritud uuringu, mille eesmärk oleks välja selgitada ja hinnata terviklikult põlevkivisektori tervise-, keskkonna-, aga ka sotsiaal-majanduslikke, julgeolekulisi ja tööhõivelisi mõjusid ja eri otsuste tagajärgi rahalises väärtuses.

3. Keskkonnatasude mõjude hindamiseks peaks Keskkonnaministeerium tellima sõltumatu mõjude hindamise aruande, mis põhineb ettevõtjate esitatud kontrollitud andmetel ja võtaks arvesse põlevkivisektoris toimuvat arengut.