Lääne-Viru rannakülade elanikke teeb
murelikuks Kunda haavapuitmassitehase Estonian Cell kava rajada tootmisjääkide
hoidla põhjarannikule, kahe looduskaitseala vahele, endisele Rutja lennuväljale,
kirjutas Eesti Päevaleht.
“Inimesed kardavad s...haisu,” räägib põline rutjalane Gustav Kaskman küla suurimast murest. Eriti teeb rahva pahaseks see, et keegi pole neile infot jaganud. Kogu teave kavandatava jäätmehoidla kohta pärineb meediast ja kuulujuttudest.
Nördinud ja hämmingus on ka Vihula vallavanem Priit Pramann. “Estonian Cell pole meile midagi konkreetset rääkinud. Soovime kirjalikke taotlusi ja keskkonnamõju uuringut. Kardan, et kitsastel metsavaheteedel iga päev saja tonni jäätmete vedamine nõuab ka teede uuendamist,” ütleb Pramann.
Kaitseministeerium oli 12. oktoobril valitsuse istungi jaoks ette valmistanud eelnõu ligi 200 hektari suuruse endise Rutja lennuvälja kaitseliidule üleandmiseks ning sellest ligi 28 hektari Estonian Cellile rentimiseks. Avalikkuse eest saladuses hoitud eelnõu vastuvõtmisele pani käe ette riigikontroll.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Riigikontrolli pressiesindaja Toomas Mattson selgitab: “Tehasel ei ole praegu lollikindlat tehnoloogiat jäätmete käitlemiseks. Jäätmete, eeskätt biomuda ohtlikkuse kohta puuduvad kompleksloas andmed. Teadmata on, mida kavatsetakse kompostimisel tekkiva produktiga teha, milline on selle ohtlikkuse aste.
Estonian Celli tehase tegevjuhi Margus Kohava sõnul pole mureks põhjust. “Praegu ladustame tootmisjääke tehase territooriumile. Nende komposteerimisega tegeleb Rootsi firma Econova, millel on suured sellealased kogemused.”
Seotud lood
35 aastat tagasi ei olnud Englol selget turgu ega arusaama, kuhu ettevõtmine lõpuks välja viib. Oli vaid väga tugev tehniline taust, oskus ja harjumus asju ise valmistada ning visa soov mitte kellestki teisest sõltuda. Sellest piisas, et alustada. Täna on Englo portfellis üle 50 arendatud toote. Mustamäel Akadeemia teel valmivaid seadmeid kasutatakse tee-ehituses, kaevandustes, kiirgusmõõtmises ja militaarvaldkonnas ning need on jõudnud Eestist kaugemalegi – näiteks Himaalaja mägedesse.