Kui Marsil suudame, siis miks omas kodus ei suuda?

Lisaks sellele, et olla teadlik oma mõjust maailmale, peaks jätkusuutlik insener juba praegu proovima võimalikult palju taaskasutada. Näitena võib siia juurde tuua missiooni Marsile. Marss asub 225 millioni kilomeetri kaugusel. Kosmosevallutajail tuleb sinna kaasa võtta kogu vajalik varustus, et olla maksimaalselt efektiivne. Kõik komponendid, mis sinna kaasa võetakse, lähevad ka kasutusse ja mitte lihtsalt kasutusse, vaid korduvkasutusse. Kogu vesi taaskasutatakse, sest selle saamine muul viisil pole lihtsalt võimalik. Masinate pakkematerjalist saab ehitada oma baasi seinad või põranda või kasutada seda hermeetiliselt aukude sulgemiseks, juhul kui midagi peaks valesti minema.

Kui seda suudetakse teha miljoneid kilomeetreid kodust eemal, siis miks ei või me sama proovida planeedil maa ehk omaenda kodus? Neidsamu plastikutonne, mis ookeanites hulbivad, saab kasutada näiteks Ocean Cleanupi automaatsete puhastuslaevade ehituseks. Või toota neist hoopis päikeseprille - võimalusi on tohutult palju.

Tegelikult ei ole mure ainult plastikuga, vaid ka kogu ülejäänud jäätmekogusega, mis looduses iseseivalt ei lagune. Näiteks autorehve ei pea jätma vedelema. Selle asemel on võimalik need üles sulatada ning uusi rehve toota. Majanduslikust küljest pole see hetkel küll tõesti kuigi tõhus, kuid usun, et tehnoloogiat arendades saaks peagi üha rohkem rehve taaskasutada.

Me peame õppima olema suutelised kasutama kohapeal olevaid komponente kasvõi täielikult uuel viisil, et olla loodussäästvam, aga samas ka tulla lagedale nutikate ja unikaalsete lahendustega.

Tulevik on interdistsiplinaarne: ei piisa enam ainult sellest, et teada oma eriala hästi spetsiifiliselt. Oluline on olla ka pädev või vähemalt teadlik teistes valdkondades valitsevatest teguritest ja muutustest. Insener peab olema suuteline mõistma mehhatroonikat ja ühte teatud ABB robotit, samal ajal oskama kokku panna ja mõista täisautomaatset tehast, mis ei vaja järelvalvet 30 päeva kuus.