Patendiomanik peaks ka ise hoolitsema selle eest, et info patendi olemasolu kohta oleks kergesti leitav, leiab ajakirjanik Alyona Stadnik.
„Me ei leidnud üles ega märganud, et see väliköök on disaini patendiga. Me tegime küll teistsuguse värvilahenduse ja kraanikauss oli teistsugune, aga siiski oli see sarnane,“ möönis kolm aastat metallitööstusettevõtjana tegutsenud Indrek Napp.
Turul uue tegijana ei oska ettevõtja aimata, kas need ideed, mida ta internetist leiab, on patenditud või mitte. Aga võib-olla ei tea seda alati ka vanad tegijad. Kuigi me eeldame, et Google on kõige targem ja osavam tööriist, siis annab see ikkagi täpselt sellist informatsiooni, mida allikad on talle jaganud. Seega, kui mõni disainer on välja mõelnud omanäolise toote ning selle patentinud, siis peaks ta seda infot oma kodulehel jagama. See aitaks vältida selliseid arusaamatusi, nagu tekkis Ulaelu ja InTar Metalli vahel. Viimane tegi nimelt internetist leitud pildi järgi köögi, mis oli Ulaelu poolt patenditud. InTal Metalli esindajate sõnul sündis see kurja kavatsemata. Usun, et selliseid näiteid leidub meie turul veelgi.
Tegelikult on probleem laiem. Ettevõtjad ei võta oma äri kujundades sageli arvesse intellektuaalomandi võimalike rikkumistega seotud riske. See viib intellektuaalomandiga ettevõtete huvide kahjustamiseni ja rahas mõõdetava kahju ja vastutuse tekkimiseni.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui disainerid oma kodulehekülgedel selgelt teada annaksid, missugused tooted on patenditud, siis oleks konflikte kindlasti vähem.
Seotud lood
Kui ühe nädalaga laekub keevitajate värbamiskampaaniale 1300 avaldust, võib see kõlada tööandja unistusena. Tegelikult algab aga just siis kõige keerulisem töö, sest tuhandete keskelt on vaja üles leida need, kes mitte üksnes ei soovi keevitajana töötada, vaid kelle teadmised ja oksused päriselt ka tööstusettevõtte nõuetele vastavad. Nii näiteks pääses Hansavesti ühes värbamiskampaanias 1300 huvilisest järgmisse vooru vaid 70. Miks nii väike number?