26. jaanuar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seaduseelnõu seletuskirjas on öeldud, et Euroopa maagaasi siseturu direktiivi 2009/73 artikkel 49 näeb Eestile ette erandi ega nõua gaasi ülekandevõrgu omandilist eraldamist gaasi müüjast seni, kuni mistahes Balti riik või Soome ei ole otseselt ühendatud muu liikmesriigi kui Eesti, Läti, Leedu ja Soome maagaasivõrguga. Eesti otsustas sellest erandist loobuda. Gaasi ülekandevõrk peab eelnõu kohaselt olema gaasi müüjast omandiliselt lahutatud ja sõltumatu süsteemihalduri käsutuses hiljemalt 2015. aasta alguseks.

Omandilise lahutamise kui kõige radikaalsema energiakontserni ümberkorraldamise mudeli valiku  põhjenduseks on seletuskirjas toodud kolm põhjust, milleks on:

• soov suurendada maagaasiturul gaasitarnijate konkurentsi, mida senini ei ole suudetud saavutada;

• vajadus tagada riigi energiajulgeolekut ja vähendada Venemaalt gaasi tarnekindlusega seotud ohtu;• kavatsus suurendada gaasi kui keskkonnasõbraliku kütuse osakaalu energiaportfellis.

Seletuskirja põhjendustest kumab läbi riigi ilmselge usaldamatus praeguse Eesti gaasituru korralduse vastu, kusjuures küsimuseks jääb, keda riik ei usalda, et niivõrd intensiivselt teise isiku omandi kallale läheb? Ühelt poolt avaldatakse umbusaldust Eesti Gaasi vastu, kes justkui oleks süüdi selles, et turul konkureerivaid gaasitarnijaid ei ole. Teisalt antakse sellega mõista, et Konkurentsiamet, kui energiaturu ja konkurentsi regulaator, ei ole samuti suutnud gaasiturgu toimima panna. Nii ei jäägi riigil midagi muud üle, kui minna gaasivõrgu omandi kallale, riskides kohtuasjadega, kui erainvestorid hakkavad oma omandiõigust kaitsma.

Gaasivõrgu omandilise eraldamise puhul on tegemist selgelt Eesti poliitilise otsusega, mille tagamaade paremaks mõistmiseks kahjuks alusmaterjali napib ja sellele on ka asjast puudutatud isikud tähelepanu juhtinud.

Tõepoolest, Euroopa ühise energiaturu loomise takistusena on sageli välja toodud vertikaalselt integreeritud energiaettevõtete poolt võrkudele juurdepääsu takistamist, mida ilmestavad enamlevinud diskrimineerimisjuhtumitena turule uutele sisenejatele tehniliste barjääride seadmine, vabade võimsustega manipuleerimine, hindade moonutamiseks tegevuste ristsubsideerimine ja oma kontserni ettevõtjatele informeerituse eelise andmine.

Võrkude omandilise eraldamisega soovitakse saavutada olukord, kus  sõltumatul süsteemihalduril puudub motivatsioon kedagi diskrimineerida, ta on keskendunud oma põhitegevusele ning teeb oma võrkudesse õigeaegselt vajalikke investeeringuid. Siiski ei ole võrkude omandiline eraldamine energia tootmisest ja müügist Euroopa energiaturgude reformi eesmärk omaette, vaid see on üks võimalik abinõu meetmete paketist, mille eesmärgiks on luua Euroopa sisene elektri- ja gaasiturg, mis peaks tagama tarbijatele varustuskindla, keskkonnasäästliku ja konkurentsivõimelise hinnaga energiavarustuse. Teise siseturu loomise abinõuna võib nimetada igas riigis sõltumatu energiaregulaatori loomist, mille osas Eesti on läinud teist teed ja ühendanud erinevate sektorite regulaatorid kokku Konkurentsiametisse. Põhjenduseks on seejuures toodud Eesti väiksust ja pädevate spetsialistide kokkukoondamist, mis tundub ka mõistlik.

Energiaturgudel konkurentsi suurendamise abinõudeks on Euroopas veel vastastikku turgude avamine ja riigile kuuluvate energiaettevõtete erastamine, kus Eesti jällegi initsiatiiviga silma ei torka, vastupidi nii Eesti Energia kui ka Elering kuuluvad riigile. Siinkohal tasub tähelepanu pöörata, et elektrisektoris on  elektri tootjal ja müüjal ning süsteemihalduril sama omanik – riik, kes teostab omanikuõigusi ühe ja sama ministeeriumi kaudu, mida tõsi küll, on kavas lähiaastatel muuta. Euroopa energiaturgude reformi idee kohaselt võiks riik ennast energiaettevõtete omaniku rollist pigem taandada ja jääda regulaatori rolli.

Tulles tagasi valitsuse otsuse juurde jätkata gaasivõrgu omandilise eraldamisega, tuleb tõdeda, et eraldamise tulu ja kulu hindamise osas ollakse napisõnaline, kuigi aspekte, mida tuleks enne otsuse tegemist analüüsida, on mitmeid. Kindlasti tuleks hinnata millist positiivset või negatiivset mõju omab võrkude eraldamine konkurentsile, riikliku järelevalve teostamise mahule, varustuskindlusele, eraldatavate ettevõtete kapitalikulule ja laenuvõimekusele, vastastikusest seotusest tingitud sünergia kadumisele, ettevõtete põhitegevusele keskendumisele, topeltkasumi võtmisele, piiriülestele  ühinemistele ja ülevõtmistele, aga ka vajaliku regulatsiooni väljatöötamisele ja juurutamisele. Iga faktori taga tuleb näha ka rahalist võitu või kaotust ning päeva lõpuks on palju selgem, kas selline samm tasub ennast ära.

Ressursimahukam kulukoht võrkude eraldamisel on eraldamise läbiviimisega seotud kulud. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi läbirääkimiste ja võimalike kohtuvaidluste pidamise kulud, aga samuti energiakontserni reorganiseerimisega seotud väljaminekud, sest omandi lahutamine toob kaasa muutused nii juhtimises, personali koosseisus, infosüsteemides, finantssüsteemides kui ka tugiteenustes. Argument, et need kulud korvab see, et tulevikus ei pea Konkurentsiamet liialt gaasifirma kontrollimiseks ressursse kulutama, ei pea paika, sest Konkurentsiametile jäävad endiselt alles võrgutasude ja võrguteenuste tingimuste kooskõlastamise kohustused, turguvalitseva ettevõtja poolt kodutarbijale müüdava gaasihinna müügimarginaali piirmäära kooskõlastamine ja turuosaliste vaheliste vaidluste lahendamise funktsioon. Teisalt peab Konkurentsiamet konkurentsiregulaatori rollis jälgima seda, et turul ei toimuks konkurentsireeglite rikkumist, eriti kui turul tegutseb niivõrd vähe gaasi müüjaid.

Või soovib Eesti selle sammuga pigem Euroopa Komisjoni veenda, et LNG terminali õige asukoht on Eestis ja mitte naaberriikides - Soomes, Lätis ega Leedus, kus gaasiettevõtjad jäävad edasi vertikaalselt integreeritud  monopolideks? Jah, LNG terminali asukoht võiks tõepoolest olla Eestis, kuid arvestada tuleb, et olukorras, kus naaberriikidest on Eesti ainus, kes vertikaalselt integreeritud ettevõtja laiali lammutab, loob selline samm gaasiturgude integreerimisel konkurentsieelise pigem naaberriikide gaasiettevõtjatele, kes müügitegevuse ega võrkude eraldamist läbi viia ei kavatse. Praktika näitab, et vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel on kapitalikulud madalamad, raha laenamine finantsturgudelt odavam ning kontsernisisene sünergia väärtustloov. Kas siis ikkagi paraneb Eesti gaasiettevõtjate konkurentsivõime?

Lõpetuseks tasub tõmmata veel üks ilmestav paralleel. Eesti Gaasil on veidi üle 43 000 tarbija. Seesama gaasituru direktiiv, mille erandist Eesti loobub, annab näiteks gaasi jaotusvõrguettevõtjatele, kelle võrguga on ühendatud alla 100 000 kliendi, võimaluse tegutseda samaaegselt ühes juriidilises isikus nii gaasi jaotamise kui müügiga. Selgituseks on öeldud, et alla 100 000 kliendiga jaotusvõrguettevõtjad on Euroopa silmis niivõrd väiksed, et nad vabastatakse kuludest, mis tooks kaasa gaasi jaotamiseks ja müügiks eraldi äriühingute moodustamine ja organisatsioonide ning süsteemide dubleerimine. 

Kokkuvõtteks ei olnud artikli eesmärgiks mitte alahinnata riigi soovi luua varustuskindel konkurentsile avatud gaasiturg, vaid juhtida tähelepanu sellele, et selline otsus vajab põhjalikumat analüüsi, kui seda seni on avalikkusele selgitatud.

Moonika Kukke

Advokaadibüroo GLIMSTEDTEnergiaõiguse advokaat

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi