Gaasivõrgu eraldamine - kas anda gaasi või tõmmata pidurit?

• vajadus tagada riigi energiajulgeolekut ja vähendada Venemaalt gaasi tarnekindlusega seotud ohtu;• kavatsus suurendada gaasi kui keskkonnasõbraliku kütuse osakaalu energiaportfellis.

Seletuskirja põhjendustest kumab läbi riigi ilmselge usaldamatus praeguse Eesti gaasituru korralduse vastu, kusjuures küsimuseks jääb, keda riik ei usalda, et niivõrd intensiivselt teise isiku omandi kallale läheb? Ühelt poolt avaldatakse umbusaldust Eesti Gaasi vastu, kes justkui oleks süüdi selles, et turul konkureerivaid gaasitarnijaid ei ole. Teisalt antakse sellega mõista, et Konkurentsiamet, kui energiaturu ja konkurentsi regulaator, ei ole samuti suutnud gaasiturgu toimima panna. Nii ei jäägi riigil midagi muud üle, kui minna gaasivõrgu omandi kallale, riskides kohtuasjadega, kui erainvestorid hakkavad oma omandiõigust kaitsma.

Gaasivõrgu omandilise eraldamise puhul on tegemist selgelt Eesti poliitilise otsusega, mille tagamaade paremaks mõistmiseks kahjuks alusmaterjali napib ja sellele on ka asjast puudutatud isikud tähelepanu juhtinud.

Tõepoolest, Euroopa ühise energiaturu loomise takistusena on sageli välja toodud vertikaalselt integreeritud energiaettevõtete poolt võrkudele juurdepääsu takistamist, mida ilmestavad enamlevinud diskrimineerimisjuhtumitena turule uutele sisenejatele tehniliste barjääride seadmine, vabade võimsustega manipuleerimine, hindade moonutamiseks tegevuste ristsubsideerimine ja oma kontserni ettevõtjatele informeerituse eelise andmine.

Võrkude omandilise eraldamisega soovitakse saavutada olukord, kus  sõltumatul süsteemihalduril puudub motivatsioon kedagi diskrimineerida, ta on keskendunud oma põhitegevusele ning teeb oma võrkudesse õigeaegselt vajalikke investeeringuid. Siiski ei ole võrkude omandiline eraldamine energia tootmisest ja müügist Euroopa energiaturgude reformi eesmärk omaette, vaid see on üks võimalik abinõu meetmete paketist, mille eesmärgiks on luua Euroopa sisene elektri- ja gaasiturg, mis peaks tagama tarbijatele varustuskindla, keskkonnasäästliku ja konkurentsivõimelise hinnaga energiavarustuse. Teise siseturu loomise abinõuna võib nimetada igas riigis sõltumatu energiaregulaatori loomist, mille osas Eesti on läinud teist teed ja ühendanud erinevate sektorite regulaatorid kokku Konkurentsiametisse. Põhjenduseks on seejuures toodud Eesti väiksust ja pädevate spetsialistide kokkukoondamist, mis tundub ka mõistlik.

Energiaturgudel konkurentsi suurendamise abinõudeks on Euroopas veel vastastikku turgude avamine ja riigile kuuluvate energiaettevõtete erastamine, kus Eesti jällegi initsiatiiviga silma ei torka, vastupidi nii Eesti Energia kui ka Elering kuuluvad riigile. Siinkohal tasub tähelepanu pöörata, et elektrisektoris on  elektri tootjal ja müüjal ning süsteemihalduril sama omanik – riik, kes teostab omanikuõigusi ühe ja sama ministeeriumi kaudu, mida tõsi küll, on kavas lähiaastatel muuta. Euroopa energiaturgude reformi idee kohaselt võiks riik ennast energiaettevõtete omaniku rollist pigem taandada ja jääda regulaatori rolli.

Tulles tagasi valitsuse otsuse juurde jätkata gaasivõrgu omandilise eraldamisega, tuleb tõdeda, et eraldamise tulu ja kulu hindamise osas ollakse napisõnaline, kuigi aspekte, mida tuleks enne otsuse tegemist analüüsida, on mitmeid. Kindlasti tuleks hinnata millist positiivset või negatiivset mõju omab võrkude eraldamine konkurentsile, riikliku järelevalve teostamise mahule, varustuskindlusele, eraldatavate ettevõtete kapitalikulule ja laenuvõimekusele, vastastikusest seotusest tingitud sünergia kadumisele, ettevõtete põhitegevusele keskendumisele, topeltkasumi võtmisele, piiriülestele  ühinemistele ja ülevõtmistele, aga ka vajaliku regulatsiooni väljatöötamisele ja juurutamisele. Iga faktori taga tuleb näha ka rahalist võitu või kaotust ning päeva lõpuks on palju selgem, kas selline samm tasub ennast ära.

Ressursimahukam kulukoht võrkude eraldamisel on eraldamise läbiviimisega seotud kulud. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi läbirääkimiste ja võimalike kohtuvaidluste pidamise kulud, aga samuti energiakontserni reorganiseerimisega seotud väljaminekud, sest omandi lahutamine toob kaasa muutused nii juhtimises, personali koosseisus, infosüsteemides, finantssüsteemides kui ka tugiteenustes. Argument, et need kulud korvab see, et tulevikus ei pea Konkurentsiamet liialt gaasifirma kontrollimiseks ressursse kulutama, ei pea paika, sest Konkurentsiametile jäävad endiselt alles võrgutasude ja võrguteenuste tingimuste kooskõlastamise kohustused, turguvalitseva ettevõtja poolt kodutarbijale müüdava gaasihinna müügimarginaali piirmäära kooskõlastamine ja turuosaliste vaheliste vaidluste lahendamise funktsioon. Teisalt peab Konkurentsiamet konkurentsiregulaatori rollis jälgima seda, et turul ei toimuks konkurentsireeglite rikkumist, eriti kui turul tegutseb niivõrd vähe gaasi müüjaid.