Eesti on tänaseks saavutanud oma arengus lae, millest läbi murdmiseks vajame me senisest erinevat lähenemist teadusele, kirjutab Tartu Ülikooli nõukogu esinaine ja AS Chemi-Pharm asutaja Ruth Oltjer.

- Ruth Oltjer
- Foto: Eiko Kink
Ameerika üks kõige enam hinnatud juhte coach Marshall Goldsmith avaldas täpselt kümme aastat tagasi raamatu, millele pani pealkirjaks: „What Got You Here Won’t Get You There”. President Toomas Hendrik Ilves tõlkis pealkirja 2014. aastal eesti keelde järgmiselt: “Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.“
Nende aastate jooksul, mil oleme saanud taas vaba riigina toimetada, on ettevõtjad saavutanud midagi uskumatut: majandus on kasvanud 5 korda, vaesuses elavate inimeste arv on kahanenud 9 korda. Oleme jõudnud maailmas 60 kõige rikkama riigi hulka, kui võtta aluseks SKP per capita. Me edestame juba selliseid riike nagu Poola, Portugal ja Ungari. Peame tunnistama – tänu ekspordile ja ettevõtjate maksutuludele oleme jõudnud vaid ühe inimpõlvega jõukate riikide lävepakule.
Aga sellele tasemele oleme me kahjuks kinni jäänud. Ja jääme veel pikaks ajaks, kui midagi ei muutu. Kas just viie rikkama riigi hulka peame jõudma, aga mainides vaid õpetajate ja noorte teadlaste palka – need pole ainsad valdkonnad, mis vajavad kiirelt suuremat rahastust.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Autor: Ruth Oltjer, Chemi-Pharmi asutaja
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Eesti tööstus seisab silmitsi paradoksiga – tööd ja tellimusi justkui jagub, kuid inimesi, kes need ära teeksid, mitte. Eriti terav on puudus kvalifitseeritud oskustöölistest nagu keevitajad ja CNC-pingi operaatorid, kelle leidmine kohalikult tööturult on muutunud pea võimatuks. “Spetsialistide puudus on jätkuvalt kõrge – uusi inimesi ei tule piisavalt peale ja samal ajal liigub kogenud tööjõud pensionile,” selgitab olukorda Hansavesti asutaja Janek Sirg.