Digiareng kui Eesti majanduse kitsaskoht

Tagamaks meie majanduse kestlikkust ning konkurentsivõimet, peame järjepidevalt arenema. Väikses riigis muud valikut pole. Uued tehnoloogiad võimaldavad meil kasvatada tootlikkust ka tööjõupuuduse tingimustes. Seetõttu majanduskasvu ajal uutesse tehnoloogiatesse investeerimine, mida paljud edukad ettevõtted ka teevad, on ainuõige lahendus. Kuid investeeringud tarkadesse ning innovaatilistesse masinatesse ei taga kahjuks automaatselt edu. Sest päeva lõppedes on meil ikkagi vaja inimesi, kes suudaksid olenemata masinate arengutasemest neid ka juhtida. Siinkohal peame endilt küsima; kas koos masinapargi arendamisega panustame ka enda inimeste digioskuste arendamisse?

 

Tihtilugu on see koht, mis jäetakse tähelepanuta. Kui kümme või viisteist aastat tagasi tähendas uute masinate juurutamine mõne uue nupuvajutuse selgeks õppimist siis täna on nõudmised tunduvalt kõrgemad. Masinate operaatoritelt nõutakse nüüd esialgseid teadmisi kodeerimisest, kujundamisest ning süsteemijuhtimisest. Juhul, kui ettevõttes ei ole vastavate teadmistega inimesi, on neid alati võimalik väljastpoolt sisse tuua. Kuid siinkohal põrkume esimese mure ehk tööjõunappuse vastu. Vajalike oskustega töötajaid on ühe raskem Eestist leida. Välismaiste spetsialistide toomine on kvootide tõttu veelgi keerulisem. Need ettevõtted, kes aga midagi ette ei võta, võivad aga leida end varsti olukorrast, kus kliente jagub, masinad ja seadmed on võimsad, kuid tööd ei saa oskuste puudumise tõttu teha.

Seega jääb ainukese lahendusena lauale enda töötajate digioskuste pidev arendamine ja täiendamine. Võimalusi on õnneks selleks mitmeid  - alustades tasuta algõppest (DigiABC programm), kuni ülikoolide poolt pakutavate rakenduskursusteni välja. Tuleb vaid enda vajadused kaardistada ning esimene julge samm astuda.

Autor: Martin Hanson, Eesti Tööandjate Keskliidu kommunikatsiooniekspert