Autor: Raigo Neudorf • 16. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Konverentsi raames avaldas ajakiri Universitas Tartuensis erinumbri, kust avaldame noppeid nii tehnoloogiat, majandust kui keskkonda puudutavate visioonide kohta. Seda prognoosivad Tartu Ülikooli polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo, Tartu Ülikooli kõrge energia füüsika professor Martti Raidal ja tudengisatelliidi projekti eestvedaja, optilise metroloogia dotsent Mart Noorma.

Mis ootab meid ees 2032. aastal?

Hüpe arvutivõimsuses

Alvo Aabloo sõnul on vägagi tõenäoline, et aastaks 2032 on olemas kvantarvutid. “Kui kvantarvutid on olemas, siis on inimkonna käes praegusega võrreldes kujuteldamatult suurem arvutusvõimsus ning on selge, et Moore’i seadus kehtib endiselt,” märgib Aabloo.

Raidali sõnul pole täna teadusajakirjades esitletavad esimesed katsetused kvantarvutite alal veel isegi kvantarvuti prototüübid. Praegu on kvantarvuti veel fundamentaaluuringute objekt.

“Aga võib juhtuda, et arvutustehnika, mis meil praegu on laua peal, tundub 20 aastat hiljem väga primitiivne. See ei pea minema nii, et esmalt ehitatakse majasuurune arvuti ja paarikümne aastaga muutub see sülearvutiks. Kui läbimurre toimub, siis võib areng minna väga kiiresti,” märgib ta.

Teaduses on ridamisi probleeme, mille lahendamine seisab selle taga, et puuduvad arvutusmeetodid ning pole ka piisavalt arvutusvõimsust. “Kui tekivad kvantarvutid, millel on supervõimsus, siis meie võime maailmast aru saada arvutisimulatsioonide abil muutub tohutult,” ennustab Raidal.

Õhus on ka lubadus, et ülesanne, mille kallal tavaline arvuti ragistaks paar aastat, oleks kvantarvutile lahendatav paari sekundiga.

Päike Maa peal

Kui arvutivõimsuses võib oodata suurt läbimurret, siis energiatootmises võiks samasuguse muutuse tuua termotuumaenergia. Piltlikult on tegu Päikesel toimuvate termotuumareaktsioonide matkimisega Maa peal, kontrollitud tingimustes.

Termotuumareaktsioonis ühinevad kerged aatomituumad raskemateks tuumadeks, vallandades suurel hulgal energiat. Ühinemine saab toimuda väga kõrgete temperatuuride – kümnete miljonite kraadide juures. Siin peitubki põhiküsimus: milline on keskkond, kus sellist tehislikku päikest saaks n-ö purgis hoida?

Euroopa Liit, India, Venemaa, Lõuna-Korea, Hiina, Jaapan ja USA on ühinenud konsortsiumi ITER. Aastal 2027 peaks Lõuna-Prantsusmaal tööle hakkama esimene termotuumareaktor. See oleks esimene samm selles suunas, et inimkond saaks enda kätte peaaegu ammendamatu energiaallika.

Aabloo sõnul võib aga lisaks sellele ette näha, et päikeseenergiat kasutatakse aastal 2032 rohkem, kuna seegi on lõputu ressurss.

“Praegu on juba olemas väikeste, külmkapisuuruste tuumajaamade projektid. Selline jaam võib olla näiteks garaažis, toodad sellega enda majapidamisele elektrit, kui endal vaja ei lähe, siis ülejäägi müüd võrgus

maha,” ütleb ta.

See omakorda võiks tähendada, et senine energiasüsteem muutub oluliselt.

“Eesti Energiast saab võrguettevõte, kes ise võib-olla enam üldse elektrit ei tooda, aga kelle võrgus kõik oma ülejääke jagaksid,” ennustab Aabloo. Võrgust pääsu ei ole, süsteemi tasakaalustamiseks on see endiselt hädavajalik.

Aabloo sõnul võib see tähendada, et energiavõrk meenutab internetti, kus on võimalik üleliigsest vabaneda või vajadusel juurde hankida. “Kui kreissaag on vaja käima panna, siis selleks saab võrgust elektrit juurde,” toob ta näite.