Visioon: aastal 2032 meenutab energiavõrk internetti

Konverentsi raames avaldas ajakiri Universitas Tartuensis erinumbri, kust avaldame noppeid nii tehnoloogiat, majandust kui keskkonda puudutavate visioonide kohta. Seda prognoosivad Tartu Ülikooli polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo, Tartu Ülikooli kõrge energia füüsika professor Martti Raidal ja tudengisatelliidi projekti eestvedaja, optilise metroloogia dotsent Mart Noorma.

Mis ootab meid ees 2032. aastal?

Hüpe arvutivõimsuses

Termotuumareaktsioonis ühinevad kerged aatomituumad raskemateks tuumadeks, vallandades suurel hulgal energiat. Ühinemine saab toimuda väga kõrgete temperatuuride – kümnete miljonite kraadide juures. Siin peitubki põhiküsimus: milline on keskkond, kus sellist tehislikku päikest saaks n-ö purgis hoida?

Euroopa Liit, India, Venemaa, Lõuna-Korea, Hiina, Jaapan ja USA on ühinenud konsortsiumi ITER. Aastal 2027 peaks Lõuna-Prantsusmaal tööle hakkama esimene termotuumareaktor. See oleks esimene samm selles suunas, et inimkond saaks enda kätte peaaegu ammendamatu energiaallika.

Aabloo sõnul võib aga lisaks sellele ette näha, et päikeseenergiat kasutatakse aastal 2032 rohkem, kuna seegi on lõputu ressurss.

“Praegu on juba olemas väikeste, külmkapisuuruste tuumajaamade projektid. Selline jaam võib olla näiteks garaažis, toodad sellega enda majapidamisele elektrit, kui endal vaja ei lähe, siis ülejäägi müüd võrgus

maha,” ütleb ta.

See omakorda võiks tähendada, et senine energiasüsteem muutub oluliselt.

“Eesti Energiast saab võrguettevõte, kes ise võib-olla enam üldse elektrit ei tooda, aga kelle võrgus kõik oma ülejääke jagaksid,” ennustab Aabloo. Võrgust pääsu ei ole, süsteemi tasakaalustamiseks on see endiselt hädavajalik.

Aabloo sõnul võib see tähendada, et energiavõrk meenutab internetti, kus on võimalik üleliigsest vabaneda või vajadusel juurde hankida. “Kui kreissaag on vaja käima panna, siis selleks saab võrgust elektrit juurde,” toob ta näite.