„Jutuajamised olid väga üheteemalised. Arutati, kas jaapanlased tegid kõik õigesti ja näiteks seismilisi piirkondi puudutavate ettekannete saal oli erinevalt varasematest aastatest rahvast täis,“ meenutab Kööp. „Kõik said aru, et nüüd tuleb oma eeldused õnnetuste tekkimiseks üle vaadata. Inimesed on ehmunud, et selline asi üldse juhtuda sai.“
Kööp rõhutab, et Jaapani puhul on tegemist vana tuumajaama tehnoloogiaga, mida tänapäeval enam ei kasutata ning mida ei kasutataks ka Eestisse tuumajaama ehitamise korral. Fukushima jaam on ehitatud 1971. aastal ja see on keevveereaktor. See tähendab, et reaktori kütusevardaid jahutavat vett ajavad ringi elektripumbad. Tänapäevastes reaktorites tagatakse veeringlus aga nn passiivsete süsteemidega ehk loodusliku gravitatsioonijõuga.
Suurim õnnetus, mis ühes tuumajaamas juhtuda saab, on see, et tuumakütust ei suudeta mingil põhjusel enam jahutada ning see sulab reaktoris üles ja võib imbuda maasse. Jaapanis kardetakse, et halvimal juhul võib radioaktiivne kütus imbuda põhjavette. Uute reaktorite põhja disainitakse tuumareaktori alla aga spetsiaalne n-ö anum, kus kütuse sulamise korral jaotub see võimalikult suurele pinnale, mille alla ehitatud veetorude kaudu kütust jahutatakse, selgitab Kööp.
Küsimusele, milliseid eelarvamusi Kööp Eestis tuumaenergeetikaga seoses enim kohtab, vastab ta, et seda teemat kiputakse alati seostama Tšernobõliga. „Mis on ka arusaadav, sest see on meile kõige lähedasem ja tuntum õnnetus,“ ütleb ta.
Tšernobõli juhtumi on Kööbi sõnul aga võrreldamatu ühegi teise tuumajaamaga, kuna sealne avarii ei toimunud jaama tavapärase tegevuse ajal, vaid turvasüsteemid lülitati ise käigust välja. Ka jaama disain oli vale: reaktorite ümber ei olnud kaitsehoonet, mis oleks radioaktiivseid aineid kinni pidanud. Toimus võimas radioaktiivseid aineid atmosfääri paiskav plahvatus ja kuna vee asemel kasutati jaama modereerimiseks (ehk neuronite aeglustamiseks tuumareaktsiooniks) grafiiti, toimus ka pikaajaline grafiidipõleng.
Ta märgib ka, et eelmisel nädalal ilmus ajakirjanduses artikkel, kus ühena võimalikust järgmisest tuumakatastroofi asukohast märgiti Eesti naabruses asuvat Leningradi tuumajaama, kus on olnud mitmeid väiksemaid intsidente. „See, et meil on naaberriigis tuumajaam, mille osas me midagi niikuinii teha ei saa, ei peaks pidurdama meie endale turvalise jaama ehitamist,“ ütleb Kööp. „Ühel hetkel pannakse sealne jaam vanuse tõttu kinni, aga niikuinii ehitavad venelased sinna veel suurema ja võimsama jaama asemele. Kuid Venemaa uued jaamad on korralikud.“
Kuna Eesti on väike riik, siis sobiks Kööbi arvates siia Eesti ehitada väiksem nn mooduljaam, mille võimsus ja seega ka riskid on väiksemad. „Samas on igal väiksel riigil oma tuumajaama omada raske ja kulukas. Leedu tuumajaamaga liitumine oleks selles mõttes positiivne lahendus, et seal on olemas nii asukoht kui ka seadusandlus. Teisest küljest ei ole siis see päris meie oma ja me oleme seal ainult kliendid,“ arutleb Kööp.
Kui aga Jaapani juurde tagasi minna, siis ütleb Kööp, et praegusest suurest õnnetusest võib veel kujuneda edulugu. „Kui Jaapanis suudetakse tagada reaktorite jahutus uuesti, siis see õnnetus on hoolimata kõigest success story. Sest see tähendab, et isegi kui kõik läheb kõige hullemini, suudetakse tagada, et ei toimu suurt radioaktiivsete osakeste suurt leket.“