Autor: Ain Alvela • 30. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõige suurem osa maakonna territooriumist - 32% - on kaitse all Läänemaal ning iseäranis sealses Noarootsi vallas, kus asuvad tükati nii Silma kui Leidissoo looduskaitsealad ja Nõva maastikukaitseala, samuti kuulub Noarootsi valla koosseisu Osmussaar, mis on tervenisti kaitse all. Nõnda kuulub üle 35% valla territooriumist piiranguvöönditesse, kus majandustegevus on kas üldse keelatud või kehtivad sellele ranged reeglid. Ja üks mis kindel - valla üldplaneering kaitsealade naabruses tootmismaad üleüldse ette ei näegi.

Noarootsi vallavanem Aivar Kroon tunnistas, et kõige suurem mure seondub kaitsealauste maade maamaksuvabastusega, mille kompenseerimise skeemidest tema hinnangul keegi õigupoolest õiget sotti ei sss.

"Praegu taotleme omavalitsusliidu kaudu, et saamata jäänud maamaks kompenseeritaks otse ja üks-ühele, mitte mingite valemite ja lõigete alusel," selgitas ta. "Kui meie maamaksust laekuv eelarveline tulu on aastas umbes 1,8 miljonit krooni, siis maksuvabastuse tõttu jääb saamata 300 000-1 500 000 krooni."

Turistid panid häält tõstma

Arvestatavaid tootmisettevõtteid on vallas vaid paar, põllunduse, eeskätte lambakasvatusega tegelejad saavad tänu toetustele hakkama. Nii on näiteks Osmussaarel 700pealine lambakari. Teine tegevusala seondub turismiteenuse pakkumisega, kuid juba on looduskaitsjad häält tõstnud, et suvekuudel voorib Noarootsi liialt palju võõrast rahvast, kelle tagant ei jõua enam metsaaluseid puhtaks rookida. Osmussaarele veetakse aastas keskeltläbi 2000 turisti.

"Meie suurim, juba aastaid kavandatud projekt on Haapsalu ja Noarootsi ühendustee, ent kuna selleks tuleks rajada teetamm läbi Silma looduskaitseala, seisab looduskaitse sellele vastu," tõdes Kroon. "Ka kinnisvaraarendajate surve on tuntav, aga selles osas on need kaitsealad head. Paljud, kes on oma elukoha Noarootsi valda registreerinud, tegidki seda siinse puutumatu keskkonna pärast."

Võrumaa Haanja ja Rõuge valla territooriumist suurt osa katab Haanja looduspark, mille pindala jaotub nende kahe valla vahel enam-vähem võrdselt. Haanja vallavanem Juri Gotmans ütles, et otseselt looduspargi tegevust vald ei rahasta ega peagi seda tegema, ent kaitsealuste maadega seondub valla jaoks sootuks teistsugune probleem. Nimelt vabastatakse vastavalt seadusele maaomanikud, kelle maavaldus asub mingit laadi piiranguvööndis, maamaksust. Riik eraldab omavalitsustele selle kompenseerimiseks toetusfondi kaudu küll raha, ent sellele vaatamata jääb Haanja vallal aastas saamata umbes 50 000 krooni ulatuses maamaksu.

Keelud pärsivad

"Riik küll kompenseerib meile kaitsealuste maaomanike maksuvabastuse, kuid ta ei tee seda õiglaselt," kirjeldas Gotmans. "Ma tunnetan, et meie saame seda kompensatsiooni vähem kui need omavalitsused, kus loodusparki ei ole. Praegu peabki omavalitsuste liit valitsusega läbirääkimisi, millega taotletakse maamaksuvabastuse õiglast kompenseerimist."

Vallajuhi hinnangul pärsivad looduskaitselised piirangud teatud valdkondades ettevõtluse toimimist, samas võivad need piirangud mõnele alale ka mingisuguse eelise anda, nagu turism ja mahepõllunduse arendamine, tootmine on sihtkaitsevööndis välistatud.

Ettevaatlik äri kaitsealal

Tavatingimustest suuremad toetused aitavad kaitsealal kompenseerida piirangute ja väheviljaka pinnase tõttu kaotatut.

OÜ Kirbla tegeleb Matsalu rahvuspargi alal karjakasvatuse, tera- ja kaunvilja ning õlikultuuride kasvatamise ja ka luhaheina lõikamisega. Ettevõtte juht Toomas Laos märkis, et kaitsealal toimetades tuleb loomulikult lähtuda kehtestatud reeglitest, aga ega sealkandis alternatiivi ole.

"Meie karjamaad on suures osas paepealsed, sööda kvaliteet pole see, mis kusagil kesk-Eestis, õlitaimede kasvatamine ei ole kaitsealal küll just keelatud, aga ega see sinna hästi sobi - kõik see kokku tähendab seda, et mingit tipptoodangut siin saada ei õnnestu," tunnistas Laos. "Aga kui tegelda mitmel rindel, siis õnnestub ennast ikka ära majandada ja kasumitki teenida."

Ta nentis, et kui sisemaa farmides ulatub piimatoodang keskmiselt 9-10 tonnini lehma kohta aastas, siis Kirbla saab kätte 6,5-7 tonni.

Loodusabi miljonite eest

OÜ Kirbla käibest annab lõviosa, umbes 65% piimatootmine, edukamad aastad olid 2004-2007, mil õnnestus pea igal aastal teenida keskeltläbi 4 miljonit krooni kasumit, 2008. aastal vähenes see poole miljoni krooni suuruseks ja seda eelkõige viletsate ilmaolude, teravilja ja piima kokkuostuhindade kukkumise ja tehtud investeeringute tõttu. Nimelt soetas ettevõte tehnika luhtadelt niidetava heina pressimiseks. Nüüd müüakse luhahein, mida aastas õnnestub niita üle tuhande tonni, Lihula katlamajale. Mullu aastal sai firma keskkonnatoetusi kokku üle 2,5 miljoni krooni.

Toetused kompenseerivad

Praegu keskendub ettevõtte piimakarja ja lihaveiste kasvatamisele. Matsalu luhtadel umbes 50 hektari suurusel alal karjatatakse 300pealist veise- ja piimakarja. "Toetused aitavad kahtlemata väheviljaka pinnase ja kehtestatud piirangute tõttu saamata jäänud tulu kompenseerida, sest on suuremad tavatingimustes makstavatest," nõustus Laos.

Soomaa lamminiitudel lihaveiste kasvatamisega tegeleva Georg Artma hinnangul liigub veiseliha kokkuostuhind küll tõusvas joones, ent veisekasvatuse omapära arvestades ei suuda väiketootja lihakombinaadile alati piisavas koguses loomi tapale saata.

"Alguses hooldasin kaitsealasid küll vaid puhtast missioonitundest ja päris kiiresti sai selgeks, et ainult toetuste abil pole see tegevus jätkusuutlik," rääkis Artma. "Nüüd püüan lihaveistega ka natuke äri ajada, võimalik, et tulevikus tulevad ka lambad."