10. detsember 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"See on iga ettevõtte otsus ja nägemus, kuidas oma toodet turustada," vastas Potisepp küsimusele, kas toiduliidus on viimasel ajal jutuks olnud tavapäraste koguste vähendamine pakendis või traditsioonilise tooraine asendamine teise, odavamaga.

Potisepa kinnitusel pole tootjatel mingit omavahelist arutelu pole olnud, kuidas tööstused võiksid hinnatõusu mõju leevendada. "Toote hind sõltub otseselt sellest, millised on kulud toorainele ja tööjõule. Näiteks piimatööstuses moodustab toorme hind 60% valmistoodangu hinnast," selgitas ta.

Toote kaalu vähendamine koos samaaegse hinnatõusuga on kestnud juba aastaid. "Tootjad on siin kahepoolse surve all," märkis Potisepp. "Ühelt poolt tõstavad hinda tooraine müüjad ja teisel pool on tarbijad. Kõik müügiinimesed teavad põhitõde, et tuleviku määravad üksikud inimesed. Pensionäre ja üksi elavaid inimesi on üha rohkem. Seega nõuab väikepakendit turg ja selle pakkumine on vastutulek turunõudmistele."

„Sinna ei saa me kahjuks midagi parata,“ kommenteeris Potisepp tendentsi, et pooleliitrine piim või mahl maksab praegu umbes sama palju kui liiter sama toodet paar aastat tagasi. „Toiduainete hinnad on püsinud pikka aega ühel ja samal tasemel,“ põhjendas ta.

Potisepp lisas, et 2006. aastal investeerisid Eesti toiduainetööstused ligi miljard krooni. 80% investeeringutest läks uutele tootmisliinidele. See pole küll reegel, aga paljud tootmisliinid teevad väiksemamõõdulist toodet kui oli sama toode vanasti.

Varasemast väiksemad Kalevi kommid on seotud uute tootmisliinidega, tõi Potisepp näite.