Tekstiilitööstust hoiab kitsas Viljandi kesklinnas tööjõupuudus

Nii ongi asukohavahetust järjest edasi lükatud lootuses, et olukord tööjõuturul leeveneb või inimeste elatustase kasvab ja nad ei pea enam paljuks linnast kolme kilomeetri kaugusele tööle sõita.

Kui ühest küljest takistab personalipuudus Mivar-Vival avaramasse paika kolida, siis teisalt ei saa ta just ruumikitsikuse tõttu oma inimtööjõu vajadust vähendada.

Toomas Värva nentis, et põhimõtteliselt võimaldaks moodsate seadmete soetamine töökohti küll koondada, kuid selleks oleks neid vaja nii palju, et need ei mahuks praegustesse hoonetesse ära. Nimelt teevad head õmblejad tekke ja patju sedavõrd kvaliteetselt ning ruttu, et masin, mis neist vabanevale pinnale paras oleks, ei suudaks neid asendada.

Automatiseerimist raskendab ka see, et Mivar-Viva on spetsialiseerunud väikeste partiide kiirele valmistamisele, kuid võimsate liinide ühelt tootelt teisele ümberhäälestamiseks kulub palju aega.

Ehkki aeg-ajalt uusi seadmeid siiski muretsetakse, kasutab Mivar-Viva tööviljakuse tõstmiseks rohkem teist teed: ta korraldab tootmist ümber nii, et see oleks võimalikult ratsionaalne.

"Organiseerida tööd sedasi, et tervikut silmas pidades istuksid kõik õige koha peal ja saaksid vajalikud asjad ilma viivituseta kätte, on suhteliselt lihtne ega maksa eriti midagi," rääkis Värva. "Suuri hüppeid sellega küll ei saavuta, kuid tööviljakus vaikselt siiski paraneb."

Tegevdirektor tõdes, et kuna ettevõtte tootmismaht on piiratud, saab edasi minna üksnes paremaid kliente välja sõeludes.

"Mõned kliendid lihtsalt ei meeldi meile või maksavad vähe, teistega aga koostöö laabub: nad pakuvad kõrgemat hinda ja tellivad asju, mida meile meeldib rohkem teha," selgitas ta.

Ehkki Saksamaalt ja Skandinaaviast tuleb juba praegu rohkem tellimusi, kui firma vastu võtta saab, on plaanis kliente veelgi juurde hankida.