2. jaanuar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimesele peaks olema loomulik, et ta nii unistab kui ka tegutseb parema tuleviku nimel.

Seega, täna väita, et ootan oma kodumaale eelmisest halvemat uut aastat, oleks lihtsalt depressiivse pessimisti vaatevinkel. Muidugi loodan ja soovin oma väikeses Eestis endistest paremat uut aastat! Aga näen ka riske.

Esiteks: majandus jahtub. Loodan, et rahulikult, ilma suure paugu ja kõrge kukkumiseta. Siis keegi haiget ei saa.

Teiseks: valimised. Loodan, et võimule tulevad mõistlikult ja realistlikud mõtlevad poliitikud. Neid jääb küll iga valimistsükliga vaikusse aina vähem.

Kahjuks on Eesti poliitika rohkem ja rohkem kaldumas poliittehnoloogilisse populismi. Meie tänased poliitilised juhid on oma elu ainsa karjääri teinudki ainult poliitikas ja nüüd sõltub leivapaluke sellest valitavast või siis toitumisahela ametikohast.

Äripäev küsis juhtidelt ja arvamusliidritelt hinnangut järgmisele aastale.

Loe pikemalt Äripäevast.