Edasimüügiõiguse lõppemine ei välista ettevõtte üleminekut

2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminekut;3) immateriaalsete vahendite üleminekut;4) kliendi ja hankijasuhete jätkuvust;5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasust;6) majandustegevuse jätkuvust ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aega;7) personali säilitamist (mis on nn väheste vahenditega ettevõtete  puhul eriti oluline);8) ettevõtte omandaja varasemat tegevust;9) üleandja ja omandaja tegevuskohta ning juhtorganite liikmete kattuvust.

Spijkers’i kriteeriumid on küll üksikfaktorid, kuid nende hindamine peab toimuma koosmõjus. Ettevõtet saab lugeda üleläinuks, kui Spijkers’i kriteeriumitest moodustub kooslus, mis võimaldab jätkata ettevõtte majandustegevust (või sellele sarnast) ilma olulise katkestuseta.

Käesolevas kaasuses oli tegemist sõiduautode pankrotistunud edasimüüjaga. Uus diiler jätkas tegevust samades ruumides samade töövahenditega, sest temale läks üle pankrotistunud ettevõtte varade valdus ja korterihoonestusõigus. Suur osa endise automüüja töötajaid alustas tööd uue diileri juures. Vaidluse algatas maksuamet, kes nõudis pankrotistunud ettevõtja maksuvõlga uuelt diilerilt. Viimane väitis vastu, et kuna pankrotistunud ettevõtte edasimüügiõigus oli omandamise hetkeks lõppenud ja tema pidi edasimüügiõiguse mitu kuud hiljem iseseisvalt hankima, siis tegemist ei saanud olla ettevõtte üleminekuga.

Riigikohus nentis, et kuigi edasimüügiõigus oli enne varakogumi omandamist katkenud, ei välista varakogumi omandaja poolt uue edasimüügilepingu sõlmimine (ja selleks tehtavad jõupingutused) ettevõtte üleminekut. Kohus nõustus maksuhalduriga, et kuigi üleantud varakogumisse ei kuulunud edasimüügiõigus, oli üleantud varakogumiga siiski võimalik iseseisvat majandustegevust jätkata. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuleb seega hinnata, kas üleantud varakogum võimaldab omandajal kasutada seda samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks või mitte ja kas ka tegelikult varakogumi kasutamine toimus.

Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et pankrotistunud ettevõtte vara omandajale läksid ettevõtte üleminekust tulenevalt üle ka maksuameti nõuded pankrotistunud ettevõtte vastu.    

Selle kaasuse valguses väärib tähelepanu teinegi Euroopa Kohtu lahend (nn Merckx’i kaasus), milles Luxembourgi kohus on võtnud Spijkers’i kriteeriumitest lähtudes veelgi rangema seisukoha. Nimelt leiti seal, et ettevõtte üleminek võib toimuda ka ainuüksi õiguse (ainumüügiõigus, turustusleping) üleandmise vormis. Antud kaasuses moodustus üleläinud varakogum ainult edasimüügiõigusest (turustusleping lõpetati algse edasimüüjaga ja sarnane leping sõlmiti uue edasimüüjaga). Lisaks läksid algse edasimüüja  juurest uue edasimüüja juurde tööle 14 töötajat 64-st. Kohus leidis, et ettevõtte ülemineku direktiivi sätted kohalduvad isegi juhul, kui algse edasimüüja ja uue edasimüüja vahel puudub igasugune lepinguline suhe. Kuna Riigikohus on ettevõtte ülemineku hindamisel järjekindlalt lähtunud Spijkers’i kriteeriumitest tegemata vahet võlausaldajatel, kelle kaitseks ettevõtte üleminek tuvastatakse, võib arvata, et ka Merckx’i kaasuse tõlgendus jõuab varem või hiljem Eesti õigusesse.