Kas toidutootmine muutub tulusamaks?

Loomakasvatus laieneb, suurendades võrreldes praeguse tasemega kasvuhoonegaaside heitkoguseid 6% võrra – seda peamiselt arenevates ja madala sissetulekuga piirkondades (näiteks Indias piimakarja ja Brasiilias veisekasvatuse laienemise tõttu). Vaid Euroopa ja Kesk-Aasia paistavad silma emissioonide vähenemisega karjade kahanemise ja tootlikkuse tõusu kõrval.

Saaduste reaalhinnad jäävad pigem eelmise kümnendi tasemest allapoole, kuna hinda alandavad ehk tootlikkust tõstvad faktorid on ülekaalus võrreldes mõjuga, mis tuleneb keskkonnanõuete täitmisest ja nõudluse kasvust tingitud hinda tõstvatest faktoritest. Selline suundumus parandab toidu hinna taskukohasust, kuid survestab tootjate sissetulekuid.

Tarbimine kasvab peamiselt arenevate piirkondade rahvaarvu suurenemise ja sissetulekute arvelt sarnases tempos pakkumisega, kuid aeglasemalt kui eelneval kümnendil. Rahvastikukasv mõjutab eelkõige teravilja, kala ja taimeõlide tarbimist, samal ajal kui sissetulekute suurenemine suunab tarbima piimasaaduseid, liha ja suhkrut. Eeldatakse, et järgnev kümnend ei too kaasa suuri muutusi toidu tarbimises. Samal ajal kui Euroopa Liit on võtnud selge suuna loomakasvatuse laienemise piiramiseks, siis globaalselt toimub toitumises siiski üleminek loomsete toodete ja rasvade suuremale tarbimisele ning prognoositakse põhitoiduainete osatähtsuse vähenemist toidukorvis.

Ülemaailmne põllumajandussaaduste kaubandus suureneb tootmisega samas rütmis ja ette pole näha olulisi muutuseid. Kolmandik põllumajandussaaduste kaubandusest on seotud madalama sissetulekuga regioonidega. Netoeksportijatele (näiteks Ladina-Ameerika) mängib väliskaubandus olulist rolli tagamaks tootjatele sissetulek. Teisalt on netoimportijate (Aasia ja Vaikse ookeani piirkond, samuti Aafrika, kus imporditakse 50% kogu vajalikust kalorikogusest) jaoks kaubavahetus muutumas aina olulisemaks toiduga kindlustatuse aspektist, kuna kohapealseid ressursesse napib.

Hästitoimiv ja prognoositav rahvusvaheline kauplemissüsteem on oluline nii tarbijate kui ka tootjate jaoks. Siinkohal rõhutatakse erinevate rahvusvaheliste kaubanduslepete mõju, näiteks on Euroopa Liit aastatel 2019-2020 allkirjastanud kaubanduslepingud Mercosouri (Lõuna Ühisturg) ja Vietnamiga, läbirääkimiste etapis on lepingud Uus-Meremaa, India ja Filipiinidega, jõustus leping Jaapaniga.

Praegusel COVID-19 pandeemial on globaalsetele põllumajandusturgudele mitu vahetut mõju, mis avalduvad peamiselt järgmise kümnendi esimestel aastatel. Häiritud võib olla kogu tarneahel. Kui pakkumise poolel võib eeldada tavasuundumuse jätkumist, siis nõudluse ja kaubanduse poolel on oodata pigem muutuste aeglustumist ja survet hindadele.

Põllumajandusele avaldab mõju üldine makromajanduslik keskkond, mis piirkonniti on väga erinev ja mõju võib olla ka vastassuunaline. Ülemaailmselt on põhisaaduste varud suured ja stabiilsed, järgmise saagi väljavaated head, kuid oodatava majanduslanguse tõttu toidunõudlus tõenäoliselt väheneb.