17. september 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööstuse kiire areng 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tekitas oskustööliste tööjõupuuduse. Sarnaselt tänasega polnud ka toonane kaubandus- ja tööstusministeerium rahul haridusministeeriumi töökorraldusega erihariduse korraldamisel. 1919. aasta novembris kritiseeriti töösturite kongressil valitsuse saamatut tööstuspoliitikat ning nõuti valitsuse ja kohalike võimude suuremat koostööd.

Sisuliselt oli tööstus see, kes pani aluse Tallinna Tehnikaülikooli eelkäijale, Tallinna Tehnikumile, eraldades ruume ja vahendeid koolituseks. 1920. aastal oli suur osa õppejõududest praktiseerivad insenerid, mistõttu oli oskuste seotus tegelikkusega ja nõudlus lõpetajate järgi kõrge.

Tehnikaülikooli ja eriti inseneriteaduskonna õnn on see, et kogu saja-aastase ajaloo jooksul ning ka täna ja homme näeme loenguid lugemas praktiseerivaid insenere tööstusest, kes on kogemusi omandanud nii Eestis kui ka välismaal. Just nemad on täna sild ettevõtete ja teaduse vahel. Üha rohkem räägitakse suuremast vajadusest tööstusdoktorantide järele. Tehnikaülikool võib julgelt peeglisse vaadata ja tõdeda, et saja aasta jooksul on enamik kaitstud doktoritöödest olnud seotud tööstusele oluliste probleemide lahendamisega. Inseneeria tihedam seotus ettevõtetega on taganud ka suurema nõudluse tööstusdoktorantide järele, seda eriti energeetikas, mehaanikas, ehituses, keemia- ja materjalitehnoloogias. Doktoriõpe aitab lisaks tipposkuste levikule kaasa ka tervikpildi nägemisoskuse arenemisele ühiskonnas.

Loe pikemalt Äripäevast. 

Autor: Argo Rosin, TTÜ inseneriteaduskonna teadusprodekaan