Jäätmeinsener: sorteeritud jääde kui võimalus, mitte kohustus

Kahjuks tuleb tunnistada, et kergele jalajäljele vaatamata oleme üks suurimaid panustajaid olmejäätmete matmisel ja põletamisel Euroopas. Kõigest 30% Eestis tekitatud olmejäätmetest jõudis kas taaskasutusse või kompostimisse.

2030. aastal terendab meil ees Euroopa Liidu poolt ette määratud siht võtta taaskasutusse ja ringlusesse 60% toodetud olmejäätmetest. Oleme küll ülejäänud Euroopast maha jäänud, aga mitte lootusetult kaugele. Tänaseks on selle eesmärgi täitnud juba 3 riiki– Austria, Saksamaa ja Sloveenia.

„Ajal, mil Eesti tööstus otsib taga võimalusi maailmaturul eristumiseks, leidub sorteeritud jäätmetes hulk võimalusi“, märgib Põri. Ta lisab, et sorteerimistehnoloogia areneb kiirelt ning ühes sellega ka võimalus jäätmete väärindamiseks. „Eesti tööstus võiks kaardistada rohkem võimalusi jäätmete taaskasutamiseks, tehes tihedamat koostööd nii riigi kui ka teadusasutustega. Näiteks jääb sorteerimisel kõrvale suur hulk madalama kvaliteediga plastikut, nagu näiteks saiakotid, mis täna mitte mingit kasutust ei leia. Küll aga on sellest võimalik toota n-ö musta tökatit, mille rafineerimisel on võimalik välja eraldada nafta toorainet“, räägib Azortumi tegevjuht Taavi Põri kasutamata võimalustest Eesti tööstuses.

Näiteid on veelgi. Azortum projekteerib ja paigaldab koostöös Ragn-Sellsiga rehvide purustamis- ja sorteerimisliini, mille tulemusel eraldatakse efektiivselt taaskasutatavad materjalid. Selline sorteerimisliin ei aita ainult jäätmete mahtu vähendada ja keskkonda säästa, vaid luua uusi võimalusi tööstussektoritele, kes nendele sorteeritud materjalidele oma tarneahelas toetuvad.

„Täna ei olegi küsimus niivõrd selles, kas jäätmeid on võimalik sorteerida, vaid selles, mida nendest materjalidest toota. Mis ka maailmaturul lisandväärtust looks ning Eesti majandusele uut hingamist annaks. See on täna miljardi euro küsimus nii ettevõtjatele, teadlastele kui ka ametnikele“, lisab Põri.

Tänased tootmisprotsessid vajavad muutust. Juba rohujuuretasandil ehk tootedisainis tuleks mõelda materjali taaskasutusele. Hea näide siinkohal on mahlapakendite korgid, mis jäävad avamise järel pakendi külge. Nii satub plastikkorke loodusesse vähem ning kasvab võimalus plastikkorkide sorteerimiseks, nende töötlemiseks ning taaskasutusse võtmiseks.

Negatiivse näitena võib tuua erinevad komposiitmaterjalidest pakendid, mille ringlusse võtmine on raskendatud. Nii ongi „öko“ sildi all esindatud papist pakendid, mis on seestpoolt kilega lamineeritud, raske sorteerida ja taaskasutusse võtta. Küsimus ei ole sorteerimise tehnoloogias, vaid selles, et selle kile eemaldamine muudab sorteerimisprotsessi jäätmekäitleja jaoks liiga kulukaks ning ei õigusta investeeringu tasuvust.