Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kui kaugel on Eesti elektrituru reform?
Eelmisel nädalal toimus Advokaadibüroo GLIMSTEDT ja Äripäeva koostööna energiakonverents „Energia 2011, 2013, 2020 – väljakutsed ja võimalused,“ kus energiateemadel arutleti kolmest vaateviklist: poliitika, äri ja sotsiaalne vastutus. Huvi konverentsi vastu oli suur, mis näitab teema olulisust paljude jaoks, olgu huvi kantud siis kas pidevalt muutuvatele energiahindadele põhjenduste otsimisest, uute ärivõimaluste leidmissoovist, energiapoliitiliste arengutega kursisolemise tahtest või vastutuse ulatusest teadlikuks saamisest.
Elektrituru reformid on Euroopas kestnud tänaseks juba üle kahekümne aasta. Esimesena Euroopa riikidest asus elektriturgu reformima 1980ndate lõpus Suurbritannia, kellele järgnes 1990ndate alguses Norra ning veidi hiljem ka teised Põhjamaad. Need olid ka ainsad riigid, kes tunnetasid turu ümberkujundamise vajadust ise ja viisid pioneeridena elektrituru reformid ellu. Teised ELi liikmesriigid ei ole elektrituru ümberkorraldusi läbi viinud mitte vabast tahtest kantuna, vaid pigem ELi tagantutsitamisel ja valvsa pilgu all. Pole siis ime, et kuigi elektriturud tuli Euroopas avada äritarbijatele 1.7.2004 ja kodutarbijatele 1.7.2007, on täna jätkuvalt enamuses riikides ühel või teisel põhjusel tarbijatel raske endale meelepärast müüjat valida või uutel müüjatel raske tarbijatele elektrit müüma hakata.
Mida elektrituru reform endast aga üldse kujutab? Majandusteadlane Michael Pollitt´i toob välja neli reformi põhielementi, milleks on:
• riigile kuuluvate elektriettevõtjate erastamine,• turu avamine konkurentsile,• põhi- ja jaotusvõrkude eraldamine elektri tootmisest ja müügist ning• sõltumatu regulaatori loomine.
Kui kaugel on nimetatud neljast kriteeriumist lähtuvalt Eesti oma elektrituru reformiga? Lühike analüüs näitab järgmist:
Esimene element – erastamine. Eesti Energia börsile viimise kava luhtus ja Eesti Energia (müük ja tootmine) kuulub jätkuvalt riigile. See tähendab, et ca 90% elektri tootmisest ning jaeturu müügist on ühe ettevõtja käes ja uutele tulijatele siin ruumi praktiliselt polegi.
Riikide kogemusi on siin erinevaid, kes on jaganud suured väikesteks, kes on erastanud üksnes tootjad ja müüjad, kes on erastanud ka võrguettevõtjad, kes on keeldunud varustuskindluse ohtusattumise argumendiga muudatusi tegemast. Mis on õige, mis on vale, on teadlaste ja poliitikute vahel tuliseks vaidlusteemaks, mis siis tavakodanikest rääkida. Selge on aga see, et ühe ettevõtja niivõrd suur domineerimine on asjaolu, mis takistab konkurentide sisenemist turule. Iseasi, kas selles näha probleemi.
Teine element - turu avamine: elektriturg on nõutud 35% asemel reaalselt avatud 28,4%. Arvestades elektrituruseaduse muutmise eelnõud, mis praegu ringleb, avaneb 13 kuu pärast reaalselt elektriturg peamiselt äritarbijatele.
Kodutarbijate jaoks elektrituru avanemine kohustust valida elektri müüjat kaasa ei too, vaid nad saavad jääda edasi kasutama senise elektrimüüja teenuseid. Tõsi, elektri müügihind saab üldteenuse puhul olema seotud turu tingimustes kujunenud börsihinnaga, millele võrguettevõtja võib lisada mõistliku ärikasumi marginaali. Kui võrguettevõtja lisatav marginaal on madal, siis teistele elektri müüjatele jaeturul kohta ei ole, sest nad ei saa müüa elektrit alla turuhinna. See tähendab, et seaduseelnõu üldteenuse kontseptsioon praktiliselt välistab kodutarbijate jaoks elektri müüjate konkurentsi. Iseenesest võib selline lahendus olla värskelt turu avanemise perioodil õige, et vältida kodutarbijates paanikat ja hoida olukorda kontrolli all. Pikaajaliselt sellise lahenduse kasutamine võib olla küsitav.
Maailmas on riike, kus üldteenus on mõeldud hädajuhtumiteks ja kus üldteenuse hinnad on konkurentsi teel kujunevatest hindadest teadlikult kõrgemad ning seda selleks, et motiveerida tarbijaid olema aktiivsed ja julgustada uusi müüjaid turule tulema. Samas on palju rohkem neid riike, kus üldteenus on kättesaadavaks tehtud enamusele ja ka üldteenuse hind on niivõrd madal, et konkurentidel pole võimalik tarbijatele soodsamat hinda pakkuda ning ka tarbijatel pole põhjust aktiivsem olla.
Uuringud näitavad, et isegi tõusvate energiahindade juures on hinnatõus väiksem siis, kui turul tegutseb suurem hulk aktiivseid tarbijaid, kes sunnivad müüjaid omavahel konkureerima.
Kolmas element - võrkude eraldamine: Elering on tänaseks omandiliselt müügist ja tootmisest lahutatud, jäänud on veel erinevate ministeeriumite vahel Eleringi ja Eesti Energia aktsiate valitsemisküsimuste lahendamine.
Hetkel kuum
Eesti suurim jaotusvõrguettevõtja on juba 2004. aastast eraldi äriühing Eesti Energia kontserni sees. Menetluses olev elektrituruseaduse muudatus kohustab ka jaotusvõrgu brändi selgelt Eesti Energia omast eristama, praegu enamus meist Eesti Energial kui müüjal ja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-l kui võrguettevõtjal vahet ei tee. Vahetegu on vajalik selleks, et müüjaid koheldaks võrdselt ja ühel müüjal ei oleks eelist teiste ees. Eestis võib esialgu tunduda see pimesikumänguna, kuid pikaajalises vaates ei pruugi see enam nii olla.
Ülejäänud Eesti väiksematele võrguettevõtjatele elektri müügi/tootmise ja võrgutegevuse jaoks eraldi äriühingute tegemise kohustust ei laiene. Võrguettevõtja juriidiline eraldamine toob kaasa kahtlemata kulusid ja väiksematele võrguettevõtjatele erandi tegemine on põhjendatud. Samas avaldaks see kindlasti mõju, kui kasvõi osad võrguettevõtjat looksid eraldi elektri müüjad, kes asuksid konkureerima teiste müüjatega. Sellise tasuvusanalüüsi võib iga võrguettevõtja enda jaoks ise teha.
Neljas element – sõltumatu energiaturu regulaator. Eesti erineb teistest ELi liikmesriikidest sellega, et energiaturu regulaator on üks osa Konkurentsiametist. Mujal on energiaregulaator eraldi. Praegu tundub, et arvestades Eesti väiksust on tugev Konkurentsiamet pigem mõistlik lahendus.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti on elektrituru reformimisel poolel teel ja küsimus on, kui selge on eesmärk, milleni tahame jõuda?
Reformi läbiviimise tasuks on tarbijatele mujal Euroopas lubatud, et tootjate ja müüjate vahel konkurentsi tekitamise tulemusena alanevad energiahinnad ja selle tulemusena odavneb ka kõik muu. Tänaseks on selge, et see „müügiargument“ enam kedagi ei veena ja nii tekib põhjendatult küsimus, et milleks elektrituru reformi siis üldse vaja on ja miks tehakse nii palju kära eimillestki? Kas uueks müügiargumendiks võiks tarbijate jaoks olla varustuskindlus või keskkonnasääst? Need mõisted jäävad enamusest tarbijatele seni veel kaugeks, mis näitab seda, et elektrituru reform ei ole tarbijakeskne, vaid pigem sügavalt poliitiline küsimus.
Moonika Kukke
Advokaadibüroo GLIMSTEDT energiaõiguse advokaatTTÜ Majandusteaduskonna doktorant„Energiaturukorraldus“ raamatu autor
Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi
Seotud lood
Kui veel viis aastat tagasi piisas metallitööstustel uue kliendi leidmiseks heast hinnast ja mõnest kohtumisest, siis täna on allhanketööstuse müügitöö muutunud märksa pikemaks ja süsteemsemaks. Konkurents on kasvanud, kliendid kaaluvad otsuseid põhjalikumalt ning partnerit ei valita enam ainult tootmisvõimekuse või hinnakirja järgi.
Enimloetud
2
4 võimalust majanduse kasvatamiseks
4
5
6
Esimene välispartneriga äriühing sõjajärgses Eestis, asutatud juba 1987
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Tööstusuudised esilehele