9. mai 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toidutööstus vajaks vajadusepõhisemat teadust

Toiduakadeemias toimus aprilli algul Eesti esimese teadlastega koostöös valminud funktsionaalsete putrude sarja Helen Helde tutvustus.
Foto: Sangaste Linnas
Eestis tehtav teadustöö on tipptasemel, kuid puudu jääb vajaduspõhisusest. Teadus- ja arendustegevuse orienteeritus võiks olla oluliselt rohkem suunatud rakenduslikule arendustööle ning pidada silmas erinevate tööstussektorite, sh toidutööstuse eesmärke ja väljakutseid.

Meie riigi majanduse edu sõltub paljuski sellest, kui palju meil on kõrget lisandväärtust loovaid ettevõtteid. See kehtib ka toiduainetööstuse puhul, mis on üks olulisem haru Eesti töötlevas tööstuses, andes ligikaudu 15% kogu Eesti töötleva tööstuse toodangust.

Toidutööstuse arengu võti peitub lisaks ekspordile paljuski just innovatsioonis, et luua tarbijate ootustele vastavaid uusi tooteid ja lahendusi. Innovatsioon ja uuendused tagaksid aga omakorda parema positsiooni eksporditegevustes. Seetõttu on strateegiline ja läbimõeldud teadus- ja arendustegevus ning riiklik tugi selle rahastamisel ääretult olulise tähtsusega, sest lisandväärtuse kasvatamine sõltub otseselt investeeringutest antud valdkonda. 

Kolme osapoole koostöö

Maailma Majandusfoorumi indeksis on Eesti oma teadusasutuste ja ettevõtjate vahelise koostöö poolest alles neljandas kümnes. Kui mujal maailmas on toimivad klastrid ning ettevõtete investeerimisvõimekus on kordades suurem, siis väikses Eestis taandub koostöö teadusasutusega tihti paratamatult vaid ühe ettevõtte huvide rahuldamiseks. Põhjuseks see, et samas valdkonnas tegutsevaid sarnase huviga ettevõtteid lihtsalt ei ole või pole nad piisavalt maksejõulised, sest teadustöö on kallis ja tulemus saavutatakse reeglina alles aastate pärast.

Seetõttu on vajalik siduda teadlaste kompetents, riiklik tugi ja ettevõtete tegevus, mille tulemus looks suurema väärtuse nii kogu tööstusele, sektori ekspordile kui erinevatele ettevõtetele eraldi. Ühtlasi saab seeläbi maandada toidutootjate poolse arendusega seotud riske, mida Eesti mõistes küll suured, kuid maailma mastaabis siiski väikesed kohalikud toidutööstusettevõtted muidu väga lubada ei saaks. Ja kui suured ning keskmised kohalikud ettevõtted innovatsiooni veavad, siis küll tulevad ka väiksemad järele.

Seejuures tulebki viimase aja positiivseim näide toidutööstuse ja teaduse edukast koostööst just väikeettevõtete poolelt. Nimelt tutvustas Sangaste Linnas hiljuti oma uudset funktsionaalsete putrude sarja Helen Helde, mis töötati välja koos teadlastega ning mis on tarbijate poolt üle ootuste hästi vastu võetud.

Antud näide tõestab hästi, et läbimõeldum koostöö teadusasutustega aitab panna aluse uuenduslikumate toodete väljatöötamisele. See annab aga omakorda võimaluse eristumiseks maailma konkurentsirohkel toiduaineturul. Lisaks peaksid ka kohalikud teadlased pakkuma senisest julgemalt omi mõtteid või juba omapoolselt väljatöötatud värskeid tootearenduslahendusi. Taustal võiks toimuda aga kestev diskussioon teadlaste ja ettevõtjate vahel turu vajaduste ja uute võimaluste teemal. Möönan, et sellist suhtlust ei ole siiani just üleliia palju olnud.

Mõju ekspordile

Väikese Eesti toidutööstuse jätkusuutlikkus põhineb ekspordil. Seetõttu peame siin leidma oma tugevused ja kasvatama eristumisega Eesti riigi tuntust, et meie tooteid märgataks ka välisturgudel.

Ka hiljuti esitletud OECD raport “Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse tulemuslikkusest” kinnitas, et Eesti jaoks on oluline tugevdada oma toidutarneahelat ja liikuda kõrgema lisandväärtusega töödeldud toodete ekspordi suunas. Seejuures toodi näiteks Hollandi 2011. aastal loodud strateegia, mis tugineb üheksale võtmesektorile majanduses, mille hulgas on ka põllumajandus- ning toidusektor.

Tänavu veebruaris tutvustati riigikogu maaelukomisjonis Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) analüüsi, mis andis hinnangu Eesti toidu- ja põllumajandussektori uuenduslikkusele, tootlikkusele ja kestlikkusele.Analüüsi järelduste põhjal on Eesti innovatsioonisüsteemil mitu tugevat külge: soodne ärikeskkond, innovatsiooni ja majanduskasvu eesmärke ühendav valitsuse strateegia koos aruka spetsialiseerumise ja suure kasvupotentsiaaliga valdkondadele suunatud investeeringutega.Puudused on tingitud eeskätt vähesest teadus- ja arendustegevusest ning innovatsioonist ettevõtetes, mis on osaliselt seotud Eesti ettevõtete suhtelise väiksusega. Eesti kõige uuenduslikumad ettevõtted on välismaiste äriühingute tütarettevõtted ja väliskapitalil põhinevad ettevõtted.

Selle ellu kutsumise tingis vajadus, et kuigi avaliku sektori toetus teadus-arendustegevusele oli prioriteet, jäid erasektori investeeringud siiski tagasihoidlikuks. Väheneva riigieelarve taustal võeti vastu otsus koondada avaliku sektori vahendid ekspordile orienteeritud sektoritele, et hoogustada nendes innovatsiooni, suurendada konkurentsivõimet ning võimendada arendustegevusse suunatud avalikku raha. Ka Eesti võiks selle Hollandi eeskujul eesmärgiks võtta, sest me ei peagi kõike ise välja mõtlema. Oluline on teha selgeks, mida teised riigid teinud on, võtta sealt üle parimad praktikad ja õppida samal ajal nende vigadest.

Arendustegevusele riiklik toetus

Kuigi Eestis on avaliku sektori panus teadus- ja arendustegevusse üsna tugev, on alates 2013. aastast sellesse suunatud rahalised vahendid järjepidevalt siiski vähenenud. 

Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegias 2014–2020 “Teadmistepõhine Eesti” antud lubadus tõi välja, et aastaks 2015 tõstetakse teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest ühele protsendile SKPst ja seda hoitakse edaspidi vähemalt antud tasemel. Sellest pole meie riigijuhid praegu aga veel kinni pidanud. Lootust siiski on, sest valitsusjuht Jüri Ratas kinnitas oma aasta alguses riigikogu ees peetud kõnes, et eesmärgist pole veel loobutud. 

Praegu on Eestis toimiv teadus- ja arendustegevuse rahastamine aga selgelt liiga baasuuringute põhine. Seetõttu puudub teadusasutustel piisav motivatsioon rakenduslikkuse suunas töötamiseks. See ei ole aga mitte kuidagi ühiskonna või majanduse huvides. 

Lisaks rahastuse suurendamisele on oluline mõista nii teadlaste kui ettevõtjate motivatsioone ja takistusi koostöö tegemiseks, et kavandada parimad lahendused. Peame siduma senisest suurema osa vahenditest konkreetsete teemadega, mis pandud paika koostöös ettevõtjate ja tööstussektoritega. Ka toidutööstus on valmis siin panustama.

Teadustoetusi planeerides tuleks mahud planeerida aga pigem vähematele tegevustele ning rihtida kvantiteedi asemel kvaliteedile. Usun, et just nii on võimalik saavutada märgatav arenguhüpe, misläbi oleksid investeeringud edukamad ja koostöö viljakandvam. 

Toidutööstuse vaates võiksid strateegilisema ja koostööle orienteeritud toetatud teadus- ja arendustöö tulemuseks olla uudsed ja eristuvad kõrge ekspordipotentsiaaliga toidutooted. Üldises plaanis aitaks see aga kaasa nii sektori konkurentsivõime kasvule kui arengule ning kogu riigi majanduse edule tervikuna.

Autor: Sirje Potisepp, Toiduliidu juht

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077