Turbaäri Eestis: kaks korda sada

Turvas on eeskätt eksporttoode.
Turvas on eeskätt eksporttoode.

Turbaäri Eestis võib kaks korda iseloomustada numbriga sada: sektori aastakäive on pea sada miljonit eurot ning siinset turvast müüakse ligi sajasse riiki.

Turba näol on Eestis enamasti tegu eksporttootega. Kuigi seda veetakse pea pooltesse maailma riikidesse, annab 90-95% ekspordimahust Euroopa. Neist omakorda suurimad tarbijad on Saksamaa, Holland ja Belgia. Aga Eesti turvast ja turbatooteid müüakse ka Mehhikosse, Hiinasse, Lähis-Itta, Aafrikasse ja mujalegi.

Maailmaturg on Eesti turbaliidu tegevjuhi Erki Niitlaane sõnul stabiilne. „Kagu-Aasia on küll tõusus, ent kui sinna läheb 1% Eesti tootmisest ja see tõuseb 2% peale, on kasv suur, aga absoluutkogus ikkagi väike,“ märgib ta. 

Kui meil veel kütteturvast toodeti, kasutati Eestis ära 30-40% siinsest turbast. Nüüd on kütteturba osakaal väga väike ning vaid alla kümnendiku turbast tarbitakse kohapeal. Valdkonna kasv saab aga Niitlaane sõnul tulla pigem Eesti-sisese tarbimise suurendamisest. „Laienemise asemel võiks rääkida sektori sisemise potentsiaali efektiivsemalt ärakasutamisest. Näiteks Tootsis mullu kütteturvast ei toodetud. Samas alad on ette valmistatud ja seisavad. Neid on teistel firmadel ka,“ lisab turbaliidu tegevjuht.

Nimelt tehakse rangelt vahet taastuvatel ja taastumatutel energiaallikatel. Turvas on seal vahepeal ning kohati käsitletakse seda ühe ning kohati teise regulatsiooniga. Niitlaane sõnul saab elektrituruseaduse järgi turvas umbes kaks korda vähem toetust kui taastuvad energiaallikad, näiteks puiduhake. Seetõttu pole Eesti katlamajadel tasuv turvast kasutada ning suur osa turbast mädaneb ehk nagu Niitlaan märgib – toimub põhimõtteliselt sama protsess kui kompostihunnikus. „Laguneb ehk mädaneb Eestis kümme korda rohkem turvast kui kasutame,“ kinnitab turbaliidu juht.

Ühest küljest saab riik tema sõnul asjast aru, teisalt ei luba ELi õigusaktid turvast nimetada taastuvaks loodusvaraks. „Tõsi, selle taastumine on aeglasem, aga eriregulatsiooni ka ei paista,“ sõnab Niitlaan.

Jaguks kogu Eestile. Kekkilä Eesti juhatuse liikme Raoul Johansoni kinnitusel saaks jõude seisva kütteturbaraba kasutuselevõtu korral turbaga terve Eesti ära kütta. „On väga lühinägelik, et 7000 hektarit valmisehitatud turbaraba seisab tühja ning ostame Venemaalt gaasi,“ lisab ta.

Kütteturba tarbimise ärakukkumise tõttu on Eesti kaotanud ka Baltimaade turbaäri liidrikoha.  „10-15 aastat tagasi juhtis Eesti seda mängu, täna väga tugevalt Läti. Nüüd on Eesti Leedust ka tagapool. Lätis on kasvu- ja tootmismahud korralikus tõusus, Leedus mõõdukas tõusus, Eestis väikeses languses,“ võrdleb Niitlaan.

Eestis on turba tootmine ja müümine kallim – meie keskmine palk ja keskkonnatasud on kõrgemad kui Lätis-Leedus ning ka transport peamistesse sihtriikidesse on siit kallim kui Eesti lõunanaabritel. „Kuna Eestis on ära kadunud kütteturbasektor, siis sealt meie langus tulebki,“ sõnab ta.

Lätis kütteturvast pea üldse ei kasutata, seal on suurelt sees Vene gaas – nii tarbimises kui ka poliitikas. Biokütuseid on seal Niitlaane kinnitusel seetõttu raske kasutusele võtta. Leedus natuke kasutatakse kütteturvast ning nemad loodavad sellele tõusu.

„Kui Eestis loodaks klassikalisele biokütusele – näiteks puiduhake – ning turbale võrdsed konkurentsitingimused, võiks Eestisse jääva turba osakaal tõusta,“ resümeerib Niitlaan ning lisab, et turbaliit ootab pikisilmi kaugkütteseaduse muutmist.

Uue seaduse mõju pikaajaline. Aasta algusest hakkas kehtima uus maapõueseadus, mille mõju ilmneb ASi Tootsi Turvas juhatuse liikme Tiit Saarmetsa sõnul mõne aja pärast. „Rohkem kui maapõueseadus, on mõjutanud turbaäri toetused taastuvatele kütustele. Maapõueseadus mõjutaks turbaäri suurelt, kui turvas liigitataks taastuvaks kütuseks,“ kommenteerib ta.

Niitlaan peab uue seaduse mõju pikaajaliseks. „Uus regulatsioon on kaasaegne ning arvestab meie vajadusi paremini kui eelmine seadus,“ kinnitab ta. Muuhulgas koostati uue seadusega kastutavate soode nimekiri, mis hõlmab 15% kõigist Eesti soodest. Sinna võivad ettevõtted majandustegevuseks lube taotleda. „Meil aga ei teki turgu kütteturbale, nii et neid alasid ei saa kasutusele võtta,“ räägib Niitlaan.

Samas lisab turbaliidu juht, et nad pole päris rahul Eesti energeetika- ja kliimapoliitikaga ning osaliselt ka looduskaitseseadusega. Nimelt on looduskaitseseaduses üks tehniline nüanss: turbatootmisalad on töös aastakümneid, kuid veekogude ranna- ja kaldapiiranguvööndis – mis peaks kaitsma 50-100 m ulatuses elurikkust – maavara kaevandamise lubasid ei anta. Samas tootmisalad on ühendatud tavaliselt maaparandussüsteemidega ning teinekord ulatub toimiv turbaala piiranguvööndisse.

Kaitseväärtust Niitlaane sõnul sellel alal pole, samas toota ka ei saa. „Oleme seda probleemi keskkonnaministeeriumile adresseerinud väga pikka aega, ent tulemusi eriti ei ole. See on üks suur asi, millega maadleme,“ lisab Niitlaan. Uusi turbatootmisalasid tema sõnul kaldakaitsevööndisse ei plaanita.

Loe pikemalt Äripäeva teemaveebist põllumajandus.ee

Osale arutelus

  • Indrek Kald

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

NPM Silmet otsib TOOTMISJUHTI

NPM Silmet AS

02. september 2017

Ferrometal otsib B2B KLIENDIHALDURIT

M-Partner HR OÜ

24. august 2017

Coma Investing otsib EKSPORDIMÜÜGIJUHTI

M-Partner HR OÜ

31. august 2017

Käsi­raamatud