Igor Gräzin: Eesti Energia ülesanded ja eesmärgid on paigast ära

Eesti Energia ülemate seletus tahtmisele elektri hinda jälle tõsta, kuna elektri tootmise teatavate sisendite maksumus on suurenenud, püsib vajadus investeerida ja saastetasud on kasvanud, ei kõlba kuhugi, kirjutab Reformierakondlasest Riigikogu liige Igor Gräzin tänases Äripäevas.

Eesti Energia on riiklik ettevõte ja kõik, mis selle sees toimub, ei oma hinda, sest puudub kauplemine, omandivorm ei muutu. Toosama põlevkivi on ettevõtte sees liikudes tasuta ressurss. Tal on hind raamatupidamises, aga mitte reaalses majanduses. See ei tähenda, et Eesti Energias liikuvatel varadel poleks väärtust ega hinda, kuigi mitte sellele kontorile enesele.

Näiteks investeeringud tuleb teha, kuid nende varade arvel, mis on Eesti riigi käsutuses. See, et nad on mõnikord tinglikult kirjas ka Eesti Energia bilansis ja arvetel, ei oma tähtsust: nad on riigi varad sellegipoolest. Teisisõnu, kõik Eesti Energia "kulud ja tulud" on riigi omad, kõik riskid kuuluvad vabariigile ja neid käsutavad lõppastme omaniku (rahva) volitatud esindajad (valitsus, parlament).

Omaette koomiline on hindade kooskõlastamine konkurentsiametiga: kaks minister Partsi alluvat klaarivad omavahelisi ametnike asju näoga, nagu oleks selles tegevuses majanduslik mõte. Odavam oleks, kui Parts lööks tõelise mehe moel rusika lauale ja ütleks: elektri hind on X eurot ja Y senti ja kes kobiseb, tehku õhtuks oma kabinet puhtaks. See on ministri seaduspärane voli.

Eesti Energia strateegia on ebameeldiv ja segane juba aastaid. Aga viga pole juhtides, vaid selles, et oleme nad asetanud olukorda, kus neil on kõik ahvatlused käituda mitte riigiametnike, vaid ärimeestena. Selmet mõelda inimeste ja firmade elektrivajadustele, räägib EE ärikeeles, milles näiteks ühe talupidamise või korteri elektriarve suurusjärk on olematu nähtus. Samas ollakse tõelised bürokraadid: riiklike põlevkivikaevanduste okupeerimine riiklike elektritootjate poolt on jaburdus kuubis, aga väljendab Parkinsoni seadust: mis tahes ametnikul on instinkt haarata oma alluvusse nii palju alluvaid kui võimalik.

EE juht ei ole küsinud viimasel ajal kordagi seda ainsat asja, mida ta oli kohustatud küsima: kui palju võiks ja peaks inimene Mustamäel, Paalalinnas või Omedul elektri eest maksma, milline on üleüldse elektri hinna sotsiaalne piir ja ettevõtlust toetav tase. Küll aga huvitasid teda tähtsuseta ja lihtsate vastustega asjad: palju ja mida saab toota Jordaanias, kuidas teha IPOt ja milline on EE kasum (aga see on definitsiooni järgi alati üks ja seesama: null).

See, kuidas EE ennast ärina välja mängib, on tegelikkuses vaid raamatupidamislik trikk.

Osale arutelus

  • Igor Gräzin

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

Teabevara