Millise muutuse toob elektrituru avanemine kaasa äritarbijale

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatis selle aasta mais kooskõlastusringile elektrituruseaduse muutmise eelnõu, mille põhiline eesmärk on teha elektrituru täielikuks avamiseks seaduses vajalikud muudatused ja täiendused. Seaduse vastuvõtmiseni loodetakse jõuda 2011. aasta sügisel.

Üks oluline uus regulatsioon, mis eelnõusse on sisse kirjutatud ja mille üle tasub hetkeks mõelda lisaks kodutarbijatele ka ettevõtjatel, on üldteenus.

Nimelt ütleb eelnõu § 761, et kodutarbijal on õigus osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga on tema elektripaigaldis ühendatud. Sellist teenust nimetatakse eelnõus üldteenuseks.

Kavandatud üldteenuse lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt:
• üldteenus on tarbija õigus osta elektrit ja võrguettevõtja kohustus müüa tarbijale elektrit;
• üldteenust saavad eelnõu kohaselt tarbida üksnes kodutarbijad. Äritarbijatele üldteenuse osutamise võimalust eelnõu ette ei näe;
• üldteenust osutab kodutarbijatele võrguettevõtja ise või kui ta ise elektrienergiat ei müü, volitab ta teenust osutama tegevusloaga müüja;
• üldteenuse tüüptingimused tuleb kas võrguettevõtjal või tema volitatud müüjal kooskõlastada Konkurentsiametiga;
• üldteenuse korras müüdava elektrienergia hinna arvutab võrguettevõtja elektribörsi eelmise kalendrikuu kaalutud keskmise hinna alusel, lisaks on võrguettevõtjal lubatud hinnale lisada mõistlik marginaal (eelnõu seletuskirja kohaselt võiks see olla põhjendatud kulutused, millele on lisatud ärikasumi marginaal, näiteks 1,5% käibest);
• nii üldteenuse tingimused kui üldteenuse korras müüdava elektrienergia hind tuleb avalikustada võrguettevõtja veebilehel;
• kui kodutarbija ei ole sõlminud 2013. aasta 1. jaanuariks elektrilepingut ühegi müüjaga, osutab sellest kuupäevast alates talle üldteenust võrguettevõtja, kelle võrguga on tema elektripaigaldis ühendatud või võrguettevõtja volitatud müüja, kui ta ei ole võrguettevõtjat või müüjat teavitanud elektrilepingu lõpetamise soovist.

Enne, kui asuda seaduseelnõu üldteenuse sisulisema analüüsi juurde, tasuks lühidalt selgitada, mis on  sellise teenuse taust.

Elektrivarustuse mõistliku hinnaga kättesaadavus, mida võib nimetada ka universaalteenuseks või Eesti elektrituruseaduse eelnõus toodud üldteenuseks, on oma olemuselt elektrisektori avalik teenus. See tähendab elektrienergia siseturu ühiseeskirju käsitleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ kohaselt tarbija õiguste kolmikpaketti:
1) kõigil tarbijatel on õigus elektrivõrguga liituda sõltumata sellest, kus geograafilises piirkonnas tarbija asub. See õigus on ühtemoodi nii kodu- kui äritarbijatel;
2) riigi poolt peab olema paika pandud sotsiaalselt nõrgema grupi – kaitsetute tarbijate sotsiaalsed tagatised, et sellised tarbijad maksejõuetuse või abituse tõttu elektrita ei jääks. See õigus on oma olemuselt seotud kodutarbijatega;
3) vähemalt kodutarbijale peab olema tagatud viimasena vastutav elektri müüja, kes müüb talle elektrit siis, kui senine müüja läheb pankrotti või muul põhjusel enam elektrit ei ole valmis müüma. 

Need elektrituruga seotud kolm tarbija põhiõigust peavad olema kodutarbijale tagatud ka siis, kui elektriturg läheb lahti.

Küsimus 1: Kuidas ja kas on elektrisektori tarbijaõigused tagatud ka äritarbijale?

Esimesena välja toodud elektrivõrguga liitumise õigus on ühtviisi nii kodu- kui äritarbijatel ja selles osas ei muuda ka elektrituru avanemine midagi. Teisena nimetatud kaitsetu tarbija regulatsioon äritarbijaid ei puuduta ja kui siin üldse midagi lisada, siis seda, et seadusesse tuleks kaitsetute tarbijate regulatsioon sisse kirjutada. Kolmandana äranimetamist leidnud viimasena vastutava elektri müüja olemasolu tagamine äritarbijatele on aga natuke keerulisem küsimus, mille lahenduse käik ja olulisemad järeldused on kokkuvõetuna allpool.

Viidatud elektri siseturu direktiiv ja samuti Euroopa energiatarbijate õiguste harta ütlevad, et riigil on õigus laiendada viimasena vastutava elektri müüja regulatsiooni ka väiksematele  äritarbijatele, see tähendab Euroopa tähenduses ettevõtteid,  millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot.

Elektrituruseaduse eelnõus on kõik äritarbijad, sõltumata nende suurusest või tegutsemisvormist, aga üldteenuse saamiseks õigustatud isikute ringist välja jäetud. Kas selline otsus on lihtsalt kergema vastupanu teed minemine või on selle taga ka põhjendus, seda eelnõu seletuskirjast ei selgu.

Järeldus 1: Elektrituruseaduse eelnõu ei näe ette üldteenuse õigust äritarbijatele, kuigi riigil oleks õigus ka väiksemaid äritarbijaid õigustatud isikute hulka arvata.

Küsimus 2: Mida see siis äritarbijale elektrituru avanemisel lõpptulemusena reaalselt kaasa toob?

Praegu kehtiv elektrituruseadus kohustab võrguettevõtjat või tema nimetatud müüjat müüma elektrienergiat kõigile tarbijatele (v.a. vabatarbijad ja veel mõned erandid), kelle elektripaigaldis on võrguettevõtja võrguga ühendatud. Seda kohustust nimetatakse müügikohustuseks. Müügikohustuse täitmiseks müüdava elektrienergia kaalutud keskmise hinna piirmäär ja tüüptingimused on kooskõlastatud Konkurentsiametiga. Turu avanemisel müügikohustuse sätted tunnistatakse kehtetuks ja müügikohustust võrguettevõtjal enam ei ole.

Kui nüüd võrrelda praegu kehtivat müügikohustust ja tulevikus tekkivat üldteenust, siis nende sarnasuste-erinevuste tabel on selline:

 

 

Järeldus 2: Kehtiv müügikohustus ja uus regulatsioon üldteenuse kohta erinevad peamiselt selle poolest, kellel on teenusele õigus ning mis hinnaga teenust osutatakse. Turu avanemisel 01.01.2013 müügikohustus lõppeb, äritarbijatel üldteenusele õigust pole ja reguleeritud hinna vahetab välja turupõhine hind.

Küsimus 3: Kas elektrituru avanemisel müügikohustuse alusel sõlmitud äritarbijate elektrilepingud lõppevad ära?

Selge on see, et jõusolevaid lepinguid elektrituru avamine 01.01.2013 ära ei lõpeta. Siiski on oluline üle vaadata, kuidas on kehtivas elektrilepingus elektri hind kokku lepitud. Kui lepingus on müügihind summana täpselt kokku lepitud, siis jääb see kehtima ka turu avanemisel ja kehtib seni, kuni mõlemad pooled on nõus lepingut muutma või leping lõpetatakse. Kui lepingus on aga tehtud hinna osas viide paketile või muule moodusele, kuidas elektri hind tarbija jaoks välja kujuneb, siis on turu avanemisel müüjal vabamad käed hinna muutmiseks, nt paketi muutmine või asendamine. Kui tarbijale uus müüja poolt pakutav hind/pakett ei sobi, siis saab ta kas asuda sama müüjaga läbirääkimistesse või valida endale mõni teine elektri müüja, kellega sobivatel tingimustel elektrileping sõlmida. Äritarbija ei saa aga eelnõu kohaselt nõuda, et talle müüdaks elektrienergiat üldteenusena seaduse alusel.

Ühelt poolt võttes on positiivne, et elektriturul soovitakse näha kõigi äritarbijate aktiivsust elektrilepingu läbirääkimistel ja erinevate müüjate vahel valimisel. Teiselt poolt tekitab see aga küsimuse, kas väiksemad äritarbijad ei vajaks samuti nn turvatsooni juhuks, kui neil ei õnnestu endale elektri müüjat leida.

Järeldus 3: Elektrituru avamine elektrilepingute kehtivust iseenesest ei mõjuta. Lepingus kokkulepitud elektri hinna muutumine turu avanemisel sõltub aga lepingust.

Küsimus 4: Mis saab siis, kui äritarbija elektrileping ootamatult lõppeb või elektri müük katkeb?

Jälgida tasub turu avanemisel, et suurte muudatuste keskmes ei juhtuks olukorda, kus elektrileping üldse lõpeb, kuigi elektri tarbimine toimub reaalselt edasi. Jätame siin välja olukorrad, kus mängus on pahatahtlik elektrivargus ja räägime sellest, kus näiteks müüja pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu tekib ootamatult olukord, kus elektri müügileping katkeb ja tarbija ei ole jõudnud uut lepingut veel sõlmida. Sellisel juhul müüb elektrit tarbijale edasi võrguettevõtja, kelle võrguga on tarbija elektripaigaldis ühendatud või tema nimetatud müüja, kuid hind, millega sellisel juhul elektrit müüakse, on süsteemihalduri poolt kujundatud bilansienergia hind, millele lisanduvad veel eelnõu kohaselt võrguettevõtja põhjendatud kulud.

Selle pinnalt võib väita, et ka äritarbijatele on viimasena vastutava müüja õigus ette nähtud juhuks, kui tema elektri müük ajutiselt mingil põhjusel katkeb. Põhiline erinevus üldteenusest on selle garantii eesmärk ja teenuse hind. Elektri müügi jätkamine avatud tarne lepingu katkemisel on ajutine lahendus seniks, kuniks tarbija jõuab olukorra lahendada. Üldteenus seevastu on passiivse kodutarbija jaoks võimalus osta elektrienergiat pikema aja vältel. Hind esimesel juhul kujuneb bilansienergia hinna baasil, teisel juhul on hinna kujunemise aluseks börsihind.
Avatud tarne katkemisel elektrivarustuse jätkamise kohustuse ja üldteenuse sarnasuste-erinevuste tabel on järgmine:

 

 

Järeldus 4: Elektrilepingu katkemisel müüb võrguettevõtja kuni uue elektrilepingu jõustumiseni äritarbijale elektrit edasi bilansienergia hinnaga, millele lisanduvad eelnõu kohaselt põhjendatud kulud. Seega on ka äritarbijatele ajutise iseloomuga viimasena vastutav elektri müüja samuti tagatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et avatud elektriturul peaks suund olema sinnapoole, et tarbijad sooviksid üldteenuse asemel osta elektrit enda valitud elektri müüjalt, mis tähendab loomulikult elektri müüjate jaoks pingutust tarbijate pärast võidelda, täpselt nii nagu toimub mobiiliside turul. See aga ei tähenda seda, et viimasena vastutava müüja regulatsiooni ja mehhanismi ei oleks üldse vaja. Pigem oleks see vajalik nii kodu- kui väiksematele äritarbijatele riskide maandamiseks ja seda eriti meie olukorras, kus elektriturg alles avaneb ning me ei oska ette näha, kas turg hakkab toimima või mitte. Elektrituruseaduse eelnõu väljatöötamisel võiks kaaluda, kas üldteenuse garantii andmine ka väiksematele äritarbijatele ei oleks Eesti kontekstis ikkagi otstarbekas lahendus.

See, et üldteenuse hind on seotud börsihinnaga, on elektrituru avamise kontekstis tavapärane, sest reguleeritud hind ei käi kokku üldise liberaliseeritud elektrituru põhimõttega ja on õigustatud üksnes erandjuhtudel, nt elektri müügihind kaitsetutele tarbijatele.

Lõpetuseks tasub veel mainida seda, et üldteenuse osutaja määramise kord vajaks samuti veidi rohkem tähelepanu. Eelnõus on antud selle teenuse osutamine võrguettevõtjale või tema volitatud müüjale. Euroopa sellealase hea tava soovitus on viia läbi teenuse osutaja leidmiseks konkurss. Võib-olla tõesti ei ole meie elektriturg veel sellises arengufaasis ja turvalisem tundub jätkata nii nagu seni, kuid samas on siin tegemist seaduse alusel kindlale isikule kliendibaasi ja tulu tagamisega, mis võiks toimuda läbi avatud ja läbipaistva konkursi.

Moonika Kukke
Advokaadibüroo GLIMSTEDT energiaõiguse jurist

Osale arutelus

  • Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara