Autor: Gerli Ramler, Äripäeva kaasautor • 7. november 2019

Õhukesest plastist ja lehtmetallist valmistatavate toodete allhanketöödele spetsialiseerunud Hyrles OÜ, uue nimega HY Tech Comp on Eesti digitaliseerimise teerajaja, kes jagab lahkelt oma kogemusi ja teadmisi ka teistele. Ettevõtte juht on algusest peale olnud Urmo Sisask, kelle sõnul on tema rolliks lisaks muudatuste tegemisele ja käibe kasvatamisele töötajate pidev motiveerimine.

Järgneb intervjuu Urmo Sisaskiga.

Kas oma nime leidmine konkursile esitatute seast üllatas?

Üllatas küll, aga samas on Eesti Masinatööstuse Liit eesotsas Triin Ploompuuga väga aktiivsed oma sektori eest seisjad ning suurepäraselt kursis, mis erinevates ettevõtetes toimub. Meie oleme kõik need 11 tegutsemisaastat pidanud oluliseks avatud uste poliitikat – see tähendab, et võtame heal meelel oma tootmises vastu meie tegevusest huvitatud külalisi, et näidata neile, kuidas, mida ja miks teeme. Seadmeid osta on ju tegelikult võimalik kõigil, kui on piisavalt finantsi. Ettevõtte teeb edukaks innustatud ja visiooniga meeskond ning see, kui efektiivselt on töö kokkuvõttes korraldatud.

Mis teid igapäevatöös, otsuste tegemisel ja uute sihtide seadmisel käivitab?

Olgugi et olen omal alal töötanud juba aastaid, tekitab tootmisettevõttes töötamine minus tunde, nagu oleksin alles alustanud ning peaksime koguaeg arenema ja laienema. Ja tegelikult ju peamegi, sest automatiseerimise ja digitaliseerimiseta jääksime kiiresti ajale jalgu. Need on aga nii põnevad teemad, et igav juba ei hakka! Mulle meeldib, et koguaeg on midagi uut teha, uusi võimalusi ja variante otsida ning rakendada. Samuti käivitavad mind inimesed ja seda isegi pealtnäha negatiivses mõttes: näiteks lahkus töölt aastaid mu parema käena töötanud inimene, kelle lahkumisest oli väga kahju. Samas oli see samm aga mõistetav – tal ei olnud meie ettevõttes enam kuhugi edasi liikuda.

Nüüd tuli aga protsessid üle vaadata ja tema vastutus teistele jagada. See andis aga võimaluse teistele töötajatele edasi liikuda. Me ei saa lähtuda sellest, et töötajad jäävadki alatiseks meie kõrvale, aga kui juhtgrupis on ambitsioonikad ja lojaalsed inimesed, tulevad nad kiiresti muutustega kaasa. Teinekord tundub, et kõige suurem müügitöö on sõnumi viimine enda töötajateni, kellel võib olla hirm uute asjade ees, keda on vaja motiveerida ja kelle efektiivsust jälgida. Olen seda meelt, et kes teeb paremini tööd, peaks saama ka paremat palka.

Kui riskialdis te olete ja kuidas meeskond uuendustega kaasa tuleb?

Sellega on nii ja naa. Mulle meeldib käia erinevates tootmisettevõtetes, ükskõik mis alaga tegemist on, sest tootmine on tootmine ning protsessid, probleemid ja küsimused on igal pool sarnased. Alati on midagi kõrva taha panna. Eriti head kogemused olen saanud Saksamaa ja Taani tootmiste külastamisest, kust sai alguse ka meie maja digitaliseerimine. Saime aru, et meil puudub täpne info, mis tootmises toimub – selleks pidi tehases ringi käima, töötajatele subjektiivseid hinnanguid andma ning reaalsete tulemite mõõtmine oli keerukas. Industry 4.0 Saksa võtmes tundus paras kosmos, aga kuskilt pidime ju alustama, et käsi pulsil püsiks. Teine hea näide on meie partner Enics, kelle tehtud auditid meie juures tähendavad lisaks ülevaatusele ka nõustamist ning omavahelist kogemuste vahetamist. Healt partnerilt on alati midagi õppida! Täna võin kinnitada, et koguaeg tuleb uusi asju ja värskeid lahendusi peale ning ka meeskond võtab neid aina julgemini vastu.

Pane tähele!

Aasta tööstur 2019 selgub 20. novembril toimuval Tööstuse äriplaani konverentsil.

Nominendid on Ruth Oltjer (Chemi-Pharm), Arno Kütt (Cleveron), Juhan Viise (Aru Grupp), Mihkel Tammo (Estanc) ja Urmo Sisask (HY Tech Comp/Hyrles).

Kokku esitati konkursile 14 kandidaati.

Konkurssi korraldavad Äripäev, Tööstusuudised.ee ja ABB Eesti.

Tänagi on teil ju mitu muudatust rakendumas?

Jah, pidasime juunis sarikapidu ning meie tehas laieneb 2000 ruutmeetri võrra. Olemasolev tootmis- ja kontoripind on jäänud kitsaks ning takistab ettevõtte edasist arengut, tahaksime investeerida uutesse seadmetesse ning panna protsessid ladusamalt tööle. Teiseks nimemuutus – Hyrles OÜ-st saab HY Tech Comp. Tegemist on siiski vaid nii-öelda kaubamärgimuudatusega, registreerimisnumbrid ja omanikud jäävad meil samaks. Põhjus on eelkõige selles, et kuna senine nimi oli moodustatud kahe asutajaliikme nimede algustähtedest, siis tänaseks asutajad enam igapäevases operatiivses tegevuses ei osale. Rahvusvahelisel turul tegutsemiseks soovime aga, et meie nimest loeks välja rohkem, kui küsimuse, et kas „Y” hääldada „i” või „ü”-na. Kuna meil on nagunii käimas päris korralikud muutused, teeme ka nime tänapäevasemaks. Kontsernisiseselt on otsustanud, et just Eesti kaudu käib tegutsemine ka välisturgudel, täna siis eeskätt Rootsis ja Taanis.

Kuivõrd tööjõuprobleemid teid puudutavad?

Muidugi puudutavad ja väga palju, see on ka üks põhjus, miks roboteid soetame. Näitena võin tuua meie senised kolm painutuspinki välja vahetanud kolm painutusrobotit, millega opereerib ühes vahetuses üks inimene senise kolme asemel. Aga üldjoontes võib öelda, et nii nagu kunagi eestlased läksid Soome põhjendusega oma elamistingimusi parendada, tulevad täna Eestisse ukrainlased. Ka meil on läbi rendifirma võetud tööle Ukraina inimesi, kes on muide väga motiveeritud, head ja südamlikud töötajad, kes sõna otseses mõttes tänavad juhtkonda võimaluse eest meie ettevõttes töötada. Samas tuleb nentida, et võõrtööjõu palkamine ei ole Eesti ettevõttele sugugi soodne, sest kulusid kokku lüües tulevad kogukulud kõrgemad kui keskmine palk. Eks seetõttu on ka kuulda palju probleeme mustalt palgatud tööjõuga.

Eestlased ei oska aga kahjuks vaadata tulevikku ning panevad sageli plehku pelgalt 100-eurose palgavahe pärast, mõtlemata, et ettevõtte arenguvõimalust ja jätkusuutlikkust ning enda ambitsioone vaadates võiksid nad samal töökohal aasta pärast teenida 300 eurot rohkem. Väga palju on turul sellist mõne sendi pärast jooksmist ettevõtete vahel.

Miks noored ei näe oma kohta tööstuses?

Meie tööstused on tegelikult tublid, aga kahjuks on tõesti vähe noori peale kasvamas. Neid peaks rohkem ja julgemalt kaasama, sest kui palju meil neid pehmete väärtuste inimesi lõppkokkuvõttes ikka vaja on? Majandust sellega edasi ei vii. Meie noortel pole sageli arusaamist, et kust riik mingite asjade tegemiseks raha võtab. Aga just tööstus on see, kus luuakse väärtust ning kui Eesti ettevõtted seda ei suuda, siis pikka pidu pole. Kaubavahetus võib olla ju tore tegevus, aga tootmine toob inimestele tööd ja leiba ning jätab raha riiki.

Olen tegelikult veidi pessimistlik, et kuidas peaks noorte seas tööstuste ja tootmiste mainet tõstma. Ise oleme kutsunud külla näiteks Jüri Gümnaasiumi ja ka teiste koolide abituriente, et näidata neile oma tehnoloogiaid ja roboteid ning tõestada, et töötamine tänapäeva tööstuses on nagu arvutimäng, mis toob raha sisse. Väiksena mängid arvutimänge, seejärel juba saad programmeerida pärisroboteid – see võiks ju noortele hästi peale minna ning vajab nutti, mitte ihurammu. Lisaks on selles sektoris arenemisvõimalus meeletu.

Segadusse ajav on aga noorte käitumine töövõtuprotsessis ja küsimus ei olegi niivõrd soovitud palganumbris. Nad ei ilmu kokkulepitud ajal tööintervjuule ning kui neile helistame, küsitakse, et vabandust, mis firmast te olete ja millega tegelete – justkui ei teakski, kuhu kandideerivad. Teiseks ei osata orienteeruda finantsmaailmas ehk kui rääkida nendega palgast, alustatakse sellest, millised on nende kulud ja soovitakse vastavalt sellele raha. Aga see asi käib ikka vastupidi! Kõigepealt tahaks tööandja teada, mida on inimesel talle pakkuda, mida ta oskab. Ja seejärel peaks ikkagi arvutama, kui palju on sissetulek ning milliseid kulusid ta endale lubada saab. Äkki tuleks täna veel vahetada BMW mõne soodsama masina vastu? Meie raamatupidajaid ja finantsinimesed tegelevad sageli noorte finantsnõustamisega, kes tulevad kaks päeva pärast palgapäeva avanssi küsima, sest neid ei ole õpetatud rahaga hakkama saama.

Kuidas saaks riik tulla töösturitele vastu ja neid aidata neil paremini areneda?

Vastus on lihtne: meie valitsus võiks olla ettevõtjasõbralikum ning ministrid kompetentsemad, kuigi uue IT- ja väliskaubandusministri osas on küll ootused kõrged. Nad peaksid mõtlema, kas tahame siia motiveeritud ukrainlaseid, kes küll aasta jooksul õpivad eesti keelt rohkem kui siin terve elu elanud venelased, aga siis lähevad aastate jooksul tagasi Ukrainasse? Mida teha idavirulastega, kes suisa küsivad ümbrikupalka, sest neil on kohtutäiturid kukil? Kas riik soovib pigem ausalt tasustatud töötajaid ja raha riigikassasse või mustalt töötavaid inimesi? See on väga suur probleem. Lühidalt öeldes aga peaks riik tegema ettevõtetes tõhusamat ümbrikupalkade-vastast kontrolli, toetama eksporti ning pingutama, et Eesti ettevõtted saaksid mujal maades paremini esindatud.

Mida teiste riikide valitsused siis Eestist paremini teevad?

Leedu toetab arenevaid ettevõtteid palju jõulisemalt, soodustades nende automatiseerimist ja digitaliseerimist – seda kuulen oma seadmetootjate kaudu. Kui varem müüdi Eestisse rohkem tehnoloogiat, siis on nüüd pilt muutunud Leedu kasuks. Pluss detailplaneeringute soodustused ja soodsad rendilepingud, kui on soov regionaalselt maapiirkondades areneda. Me oleme konkurendid samadel turgudel, kuid riigi toetus annab Leedu ettevõtetele konkurentsieelise.

Mind veidi häirib, kui öeldakse, et Eesti ettevõtja peab ise hakkama saama, aga samal ajal toetatakse ümberkaudsetes riikides meie konkurente. Räägid Taani tööstusmessil meie turust – kliendid kehitavad õlgu, sest Läti ja Leedu stendid on väljas nii riiklikult kui ka ettevõtjate endi poolelt, aga Eestist pole kedagi. Niigi on ju meie lõunanaabrid Kesk-Euroopale lähemal, mis annab neile teatava eelise sinnapoole laienemisel. Meie võtmeklient Taanist on aga imestunud, et Eesti tootmisettevõtted on nii tundmatud, sest tema kiidab meie tööd ning leiab, et tegevust oleks nende turul palju. Arvan, et kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus teeks küsitluse, leiaksime vähemalt 10 tootjat, kel oleks huvi messidel osaleda. Me teeme unikaalseid asju, meile on maailmaturg valla. Aga veidi toetust riigi poolt, kellele makse maksame, oleks väga meeldiv.

Mis on teie edasised investeerimis- ja arenemisplaanid?

Meie tootmine toimub vastavalt kliendi vajadusele, kuid soovime aasta-aastalt rohkem lisandväärtust toota. Arvestades, et kogu maailm elabki allhankest, on oluline postitsioon väärtusahelas – kas imelihtne toode ja odav allhange või kõrgem koht, kus on kallim toode. Meie sihime seda kõrgemat rida.

Põhiline aur läheb praegu kolimisele. Tootmishall ja uus kontoripind on juba valmis, kolimine käib. Kui meid oli 50 inimest, saime seniste ruumidega kenasti hakkama, aga täna on meid juba koos renditöötajatega ligi 100 ja olukord nii tootmises, kontoris kui ka töötajate olmeruumides jäi kitsaks. Muude investeeringute osas on teada, et juurde tuleb roboteid ning mõtleme keevitusseadmetele, mis aitaks teatud protsesse kiirendada ja vähendaks sõltuvust partneritest, sest täna me keevitust ei oma. Kindlasti ei osta me aga ühtki masinat omamise pärast, vaid küsimus on efektiivsuses. Kui mullu oli meie käive 6,5 miljonit, tänavu on 7 miljoni kanti, siis 3-4 aastaga võiksime jõuda 10 miljonini. Ei välista, et soovime üks hetk veel laieneda, kuid inimeste arvu kasvu ma erilisel määral ei näe.