Autor: Harro Puusild • 3. oktoober 2019

“Mõistsin alles hiljuti, et teil saavad tõesti töötajad otsa. See on tõsine probleem majanduskasvule. Isegi kui tahaksite palgata, siis ümber lihtsalt pole neid inimesi, kellel poleks tööd. See on probleem majanduskasvule,” räägib Kim Listmann, kes esines ka 11. septembril Tööstusuudiste ja ABB Eesti korraldatud Tööstuse klubis.

Listmann räägib intervjuus, kui oluline on kaasata töötajaid varakult digitaliseerimisprojektidesse, sest inimesed tahavad areneda ja olla loomingulised. “Asi pole selles, et nad ei taha olla loomingulised – senine töö pole seda lihtsalt võimaldanud. Plussiks on võimalus arendada oskusi ehk mitte seista paigal. Meie kiiresti liikuvas maailmas on paigalseismine mürk,” räägib ta.

Järgneb intervjuu Kim Listmanniga.

Kas digiteerimisest ja automatiseerimisest on saanud tööstusettevõtete igapäevane loomulik osa?

Minu kogemused näitavad, et digiteerimist ja robotiseerimist puudutavad teemad on jõudnud igale poole tööstusesse – inimesed hakkavad sellele aina enam mõtlema. Ja mulle tundub, et siin on lihtne põhjus.

Kui vaadata 30 aasta tagust aega, siis rohkem arvuteid oli kontorites, aga tänapäeval on rohkem tehnikat kodudes ehk inimesed on harjunud sellega, et uus tehnoloogia on saadaval. See tekitab nõudluse ja vajaduse uuendada tehnoloogiat tihemini ka töökeskkonnas – ja mitte ainult inimese enda kasutuses olevat tehnoloogiat, vaid arendama peaks ka tööga ja tehasega seotud IT-d.

See kõik tekitab veelgi tugevamat pinget asjade muutmiseks, kui me tööstuses harjunud oleme. Ma näen seda palju, et inimesed tulevad ideedega, et avastasin eile ühe rakenduse, millest võiks meile kasu olla. Olen näinud, kuidas tehaste juhid mõtlevad automaatsüsteemidele ja küsivad, miks meil pole näiteks automaatseid ruloosid. Kõik algab lihtsatest asjadest, millel võib olla suur mõju.

Jah, arvan, et uutest lahendustest on saanud tava, sest inimestel on uute tehnoloogiate ja seadmetega igapäevaelus kokkupuude.

Kui kiiresti ettevõtted selliste arengutega kaasa liiguvad? Piisavalt kiiresti?

Arvan, et probleeme kiirusega on alati, sest ettevõtted tahavad turvalisust – räägin siin investeeringute kaitsmisest. Ma näen täna, et kapitaliinvesteeringud vähenevad ja ettevõtted ei julge lihtsalt uusi tehaseid ehitada, sest nad teavad, milliseid kulusid see endaga kaasa toob.

Töötlevas tööstuses ei kasutata enam termineid greenfield ja brownfield plant, vaid evergreen plant. Põhimõtteliselt asendavad ettevõtted oma tehase protsesse tükikaupa, aga mitte enam suuri tootmisliine. Seega vahetavad nad välja näiteks tootmisliini algpunkti või pakendamispoole.

Kas see teekond on piisavalt kiire? Ma arvan, et jah, kui sa hakkad liikuma. Vältima peaks ootamist, sest on olemas ettevõtteid, kes alustavad uutel tehnoloogiatel põhinevate tehastega ja nendel on sel juhul eelis. See on põhjus, miks peavad täna olemasolevad tehased hakkama liikuma. Aeglaselt, aga kindlalt.

Millised peaksid olema ettevõtete esimesed sammud digiteekonnal?

Hea asi digitaliseerimise puhul on see, et see on väga individuaalne. Ja see on midagi, mida tulekski ettevõtetel otsida – eriti VKE-del. Pole üldist lahendust, mis sobib kõigile, ja seda ei peaks keegi ka nõudma, sest sa ei taha seda. Sa tahad spetsiaalselt oma probleemile tehtud rätsepalahendust. Nii et esimese sammuna tuleb mõista, mis on täpne probleem. Seejärel tuleb leida partnerettevõte, kes saab aidata sinu probleemi lahendada. Seejärel testi lahendust ja õpi sellest.

Mu enda kogemused näitavad, et mitmed firmad on teatud potentsiaali kasutamiseks võtnud appi automaatse tellimuste käsitlemise süsteemi, et anda tellimused kindlatele tööjaamadele. See oli eesmärk ja see ka saavutati.

Teine saavutus, mis andis ettevõttele ka palju lisaväärtust, oli see, et nad olid võimelised väga läbipaistvalt näitama, milline tööjaam teeb täpselt mida. Seda ei olnud nad varem võimelised tegema, aga nüüd võisid kõik töötajad põhimõtteliselt ekraanil vaadata, mida kolleegid teevad või millise tellimusega nad töötavad, ja sellest õppida. Selline läbipaistvus arendas ka ettevõtte sisekommunikatsiooni.

Kas näete digitaliseerimises ka mingit konkreetset vigade mustrit?

Levinud vigade muster on mõtlemine, et midagi tuleks teha, seejärel selle üldise ja kõigile sobiva lahenduse ootamine ning siis eeldamine, et edusammud tulevad kiiresti. Sa ei saa lihtsalt oodata, kuni kellelgi on universaalne lahendus, mida saad lihtsalt kasutama hakata ja millelt saad lihtsalt kasu lõigata. See ei tööta nii.

Kui lisad olemasolevatele tootmisliinidele uut tehnoloogiat ja ületad n-ö lastehaigused, on sul võimalik potentsiaal ära kasutada. Ära oota, et kõik läheb sujuvalt, sest sa kasutad uut tehnoloogiat. Siin on vaja natuke kannatlikkust.

Kui alustad rahulikult, siis pead julgema investeerida ja hoolega analüüsima, mida sul vaja on. Sa pead nõudma rätsepalahendust oma partnerilt, kes peab olema ka tõsiselt võetav partner. Tal peab olema kompetentsi ja avatust, et arendada paindlikku lahendust. Ta ei peaks võtma riiulilt valmistoodet ja müüma seda kui personaliseeritud toodet, sest see ei ole personaliseeritud, sest seda on ju müüdud teistele firmadele.

Tahtsingi järgmiseks küsida, kuidas peaks üks VKE automatiseerimise ja digitaliseerimise partnereid valima?

Minu jaoks on üks väga suur küsimus ja see on agiilsus. VKE-de elu muutub päris kiiresti ja lahenduste partner peaks kindlasti pakkuma paindlikkust, mida need ettevõtted vajavad. Esiteks lahenduse loomisel, aga ka sellega kohanemisel ja rakendamisel. See tähendab, et partner peaks kindlasti olema riigis esindatud ja tal peaks olema meeskond, kes saab kiirelt kohale minna ja aidata.

Ehk need on kaks asja – agiilsus ja partnerettevõte peab olema esindatud kohapeal ja seega kiiresti kättesaadav.

Kuidas tootmistöölisi tehnoloogilisse arengusse kaasata?

Ettevõtted peaksid rohkem kasutama inimeste loovust ja kaasama neid otsustamisse. Seejärel peaksid töötajaid aktsepteerima uusi tehnoloogiaid, kuid see asetab inimesed ebakindlasse maailma, sest nad ei tea, mis nendega juhtub. Mida rutem saab ettevõte inimesed kaasatud, seda rohkem see kõik neile hiljem meeldib.

See ei tähenda, et me asendame inimesed – nad lihtsalt peaksid tegema midagi muud ja see on miski, mida meil tuleb mõista. Kõige paremini töötab see areng siis, kui me tutvustame uusi tehnoloogiaid järk-järgult, aga nii vara kui võimalik – niipea kui näeme võimalikku kasu ettevõttele. Võtke oma inimesed kaasa ja ma olen kindel, et teie töötajatele meeldib see.

Olen näinud tehastes, kuidas tõstukijuhi töö on asendatud AGV-ga (automated guided vehicle), mis tõstukijuhtidele väga meeldisid. Nüüd saavad nad hoolitseda AGV eest, selle asemel, et ise tõstukiga sõita. See on lihtne muutus ja neile meeldib see. Selline areng näitab, kuidas töö muutub ja et see ei ole oht inimesele – nüüd täidavad nad keerulisemat ülesannet.

Kuidas töötajaid veenda, et nad vastuvõtlikumad oleksid?

Näidake töötajale, mida ta on tõenäoliselt võimeline tegema – see veenab inimest. Inimesed on eraelus väga loomingulised. Ja ma arvan, et see tuleneb sellest, et nad ei saa olla loomingulised oma töökeskkonnas tootmisliini ääres. Asi pole seega selles, et nad ei taha olla loomingulised – senine töö pole seda lihtsalt võimaldanud.

Kasutage potentsiaali, tooge firmasse rohkem väärtust teistmoodi käitudes ja töötades. See on see, mis inimestele meeldiks.

Plussiks on ka võimalus arendada oskusi ehk mitte seista paigal. Meie kiiresti liikuvas maailmas on paigalseismine mürk. Meil peab olema elukestev õpe kõikidele töötajatele – alates tegevjuhtidest ja lõpetades tootmistöötajatega.

Kuidas peaks ettevõte valmistuma oma esimese tööstusroboti kasutuselevõtuks?

Eeltöö ajal tuleb selgeks saada, mida see robot peab tegema – keskenduge konkreetsele ülesandele või ülesannetele. Seejärel tuleks mõelda kriitilistele kohtadele ehk millisel hetkel peab see robot olema kiire või täpne – see aitab roboteid eristada. Ja mõelda tuleks ka nendele kohtadele, kus polegi nii oluline, kas robot täidab seda või teist ülesannet.

Kui ettevõttel on selge pilt, mida soovitakse roboti abil saavutada – kas kiiremaid operatsioone või kvaliteeti või mõlemat –, siis peab valima. Kui ka see on tehtud, siis on olemas väga hea platvorm, et arutada oma robotipartneriga, milline on see robotlahendus, mida ettevõte vajab. Ja kui palju see maksaks.

Aga kuidas töötajat ette valmistada?

Kui töötajal on väga palju ülesandeid, siis millest sa soovid inimest vabastada? On väga motiveeriv oma töötajale öelda, et see korduv ja kiire tempoga ülesanne võetakse sinult ära, kuid see pole kaotus, vaid võimalus töötada teistmoodi. Töötaja hakkab opereerima tööriista – robotit.

Näen roboteid tulevikus mitmekülgsete tööriistadena, millega inimesed saavad suhelda. Ülesannete profiil muutub, aga vastutus jääb samaks. Töötaja on endiselt vastutav ülesannete täitmise eest, aga ta teeb seda tööriistaga, mida kutsume robotiks. Sellisel juhul ei ole ülesanne enam nii üksluine või korduv ega ka väsitav. Lõpuks hakkab selline lahendus töötaja tervist kaitsma.

Kuidas kirjeldaksite tootmistöölise rolli tuleviku tööstuses?

Me võime lõputult arutada, kas tuleviku tööstuses on üldse tootmistöölisi ja milline on tuleviku töötaja võrreldes tänase tootmistöölisega. Arvan, et neid inimesi on tulevikus vaja ja selgitan ka, miks.

Üks protsent probleemidest, mille avastame robotite abil tootes, juhtuvad põhiliselt töö käigus – näiteks kvaliteediprobleemid keevituskohtades.

99 protsenti probleemidest on seotud rikke parandamisega – midagi läks valesti ja robot peatus näiteks. Lihtsad töötajad peavad hoolitsema selliste operatsioonide ja tööriistade eest, sest need teevad nüüd nende tööd. Ma arvan, et nad suudavad tulevikus tegeleda ka programmeerimisega, sest programmeerimine muutub palju lihtsamaks. Aga nendest tootmistöötajatest saavad edaspidi operaatorid ja nad ei ole enam lihtsalt ülesande täitjad.

Kuidas näete Eesti tööstust koos oma nõrkuste ja tugevustega?

Ma näen suurt SKP kasvu, mis on Euroopa riigi kohta uskumatu. Teisalt lugesin, et tehastes on näha vähest robotiseerimist. Robotite hulk 10 000 töötaja kohta on üsna madal. See tähendab, et siin on suur potentsiaal. Eesti ühiskond on ilmselgelt palju modernsem kui siinsed tehased ja seetõttu on võimalik, et inimesed tahavad kasutada uut tehnoloogiat. Nad ei taha oodata, millal keegi kuskil kõrgemal otsustab, et kümne aasta pärast me teeme seda – nad tahavad kohe.

Mulle väga meeldib, kuidas Eesti teeb otsuseid moodsa ühiskonna jaoks. Näiteks internet on kõigile kättesaadav ja tallinlastele ka ühistransport tasuta. See on midagi, mida sooviksin näha ka Saksamaal.

Modernne ühiskond peab muutuma nii, nagu ka tehased arenevad – läbi inimeste. See on võimalik.

Nii et Eesti inimesed on seega rohkem avatud ka tööstusrobotitele?

See on täpselt see point. Ma usun, et teie, eestlased, olete rohkem avatud tehnoloogilistele muudatustele.

Aga mis nõrkusena veel paistab? Võib-olla ei ole siin kohalikku nõudlust või on see väga väike. See võib maha suruda mingite tööstuste loomist, sest ei leita näiteks kohalikku partnerit, kes toodet müüks. Siin on abiks globaliseerumine, sest kus iganes sa toodad, müüa võid seda kõikjale. See tähendab, et ettevõtted peavad looma globaalseid tooteid.

Eesti jaoks on väljakutse, et kohalik nõudlus on väike ja see ei pruugi ära tasuda. See tähendab, et alati tuleb mõelda globaalselt, aga sa pead otsustama, kas toodad Euroopa, Aasia või USA turule, sest nende turgude nõuded on väga erinevad.

Kuidas meie tööjõuprobleem paistab?

See on see, mida ma mõistsin alles hiljuti – teil saavad tõesti töötajad otsa. Isegi kui tahaksite palgata, siis ümber lihtsalt pole inimesi, kellel poleks tööd. See on tõsine probleem majanduskasvule.

Aga sellel on mitmeid lahendusi. Üks võimalus on kasutada välismaalasi, pakkuda neile töökohti. Teine võimalus on lisada vabadele töökohtadele rohkem väärtust ja asendada lihtsad ülesanded tehnoloogiaga, nii et robotid teeksid osa tööst ja töötajaid tõuseksid taseme võrra kõrgemale ehk operaatoriteks. Arvan, et mõelda tuleks mõlemale lahendusele, sest töötajate vähenemine tähendab tüüpilises tööstuses ka tootmismahu langust.