12. oktoober 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toiduainete hulgimüüja Estover OÜ tegevjuht Hannes Prits ütleb tootearendusest rääkides, et Estover Piimatööstus ka teeb kogu aeg midagi, aga võib-olla veidi teistmoodi kui teised piimatoodete tootjad. Näiteks ei tule nad pidevalt uute maitsete ja pakenditega välja, vaid aastas üle 5-10 uue toote tootmisse ei lase. Ent need on enamasti ka toimivad ja turule jäävad tooted.

„Paradoksaalsel kombel eestlased armastavad kohutavalt uusi tooteid, aga seda ainult esimesed kaks korda! Meil võetakse uued tooted ka kaubanduskeskutesse väga hästi sisse, aga nende elukaar on samal ajal väga väike. Proovitakse see „mango-cappuchino kohupiimakreem” huviga ära ja edasi tahab tarbija saada harjumuspärast vaniljekohupiima,” toob Prits näite, lisades, et laias laastus jääb turul „ellu” alla 30% uutest toodetest. „Ja seetõttu oleme valinud selle tee, et tasa ja targu igal aastal mingite suundadega töötame, aga ressurssi mõttetult ei kuluta. Tarbija otsib stabiilsust ja kõik uuringud näitavad, et tarbija katsetab uusi asju, ent püsivalt ostab kindlaid asju, millega ta on harjunud. Toit on stabiilsus, turvatunne. Lähed poodi, tead, et see tüdrukuga Eesti Juust on hea, ostad juurde Kirde saia ja punases või sinises pakendis piima ja oledki õnnelik. Isegi kui esimene kord tundub roosa pakendiga piim huvitav, siis järgmine kord ostad ikkagi jälle sinises pakendis piima.”

Ta nendib, et tootearendus on kallis protsess ja seal peab olema taga mingi konkreetne idee. Estover Piimatööstuse positiivse näitena võib tuua Piimameister Otto kodujuustu – ettevõte tegeles selle arendusprojektiga koos seadmete tellimise ja tehasele juurdeehituse tegemisega 1,5 aastat. Aga arendati sellist toodet, mida Eestis veel ei olnud ja mille tarbija rõõmuga vastu võtaks. Risk muidugi Pritsi sõnul oli, aga samas oli palju tausta uuritud ning jõutud järeldusele, et Eesti turg ei ole nii unikaalne, vaid siin tasub proovida juba mujal proovitut. „Meil läks õnneks. Suurest maailmast saab ikka ideid! On muidugi spetsiifilisi tooted, mida saab ainult siin riigis välja mõelda, nagu kamateemalised asjad, aga palju muid tooteid on ikka kuskil maailma otsas varem valmistatud ja tarbijate peal katsetatud.”

Teades, et eestlane armastab traditsioone, ei rutta Estover Piimatööstus ka uusi juustusorte proovima. „Aastate jooksul on meie inimeste maitse saanud vägagi selgeks. Isegi Emmental, mis mujal maailmas on oluline juustusort ja isegi põhjanaaritel moodustab kolmandiku turust, on meil marginaalne. Rapsiva tegevusega on muidugi võimalik silma paista, aga pole mõtet on kasumit põletada. Kas teate, et majanduslikult pole mõtet ühesuguse disainiga kohupiimakreemitopse alla 100 000 tellida? Aga kui selgub, et toode ei vea välja, on sul 100 000 topsi, mis tuleb hävitada. Seega tasub asju ainult kindla peale teha!”

Piimatooted on Eesti üks arvestatavamaid ekspordipotentsiaale

Viimastel aastatel on piimatoodete turgu mõjutanud otseselt piimarasva hinna tõus ja ei ole välistatud, et see on pikaajaline muutus. „Trendid on aga täna väga vastandlikud: ühelt poolt on head tervisetooted ja suurenenud valgusisaldus. Teisalt annab aga piimatootele suuresti maitse piimarasv ning sellest ei taheta ka loobuda. Täna on turul naturalane piimarasv taas hinda läinud. Sellest tekkinud üle-euroopaline piimarasva puudus on kergitanud näiteks ka või hindu. Või on eestlastele aga emotsionaalselt oluline kaubaartikkel – tegemist on omamoodi hea elu sünonüümiga,” lausub Prits.

Estover Piimatööstuse ja Estoveri tulevikust rääkides töötavad mõlemad ekspordi osakaalu suurendamise suunal. „Eestis on väga kvaliteetne toorpiim ja piima on rohkem, kui oma tarbeks vaja läheb. Ja see piim on hea – loodus on puhas, piimandus on moodne ala, karjad on suured, toore imehea, oskusteave olemas... mina näen küll piimatooteid kui Eesti ühte arvestatavamat ekspordipotentsiaali,” räägib Prits, tuues miinusena välja vaid transpordikulud ja meie tootjate väiksest tootmismahust tuleneva kõrgema omahinna. „Lõuna-Euroopasse on veidi kallis viia, mis meenutab Venemaaga kaubavahetuse aegu, sest sinna oli transport soodne, meie toodete maitsed neile tuttavad ja keelebarjäärigi ei tekkinud. Müügi mõttes oli väga hea periood, aga nüüd tuleb vastu vaadata uutele väljakutsetele.”

Loe pikemalt kaubandus.ee-st. 

Autor: Gerli Ramler, kaasautor