Autor: Harro Puusild • 27. detsember 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2017. aasta ei ole olnud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo jaoks olnud kerge. Lisaks pidevale kriitikale valitsuse suunal on tulnud tegeleda ka Euroopa Liidu eesistumisega ja sõita pidevalt ka Brüsseli vahet.

“Eesistumise ajal on olnud minu juhtida kokku üheksa erinevat nõukogu, paralleelselt on tulnud käivitada kõiki valitsuse tegevuskavas kokkulepitud siseriiklikke projekte ja algatusi. See on ehk olnud kõige suurem väljakutse nii mulle kui ametnikele, sest teha seda kõike paralleelselt eesistumise väljakutsetega, on tõesti kokku suur koormus,” tunnistab Palo. “Oleme oma eesmärkide täitmisega hästi hakkama saanud. Käivitatud või käivitamisel on kõik uued programmid ja planeeritud tegevused nii IKT, ettevõtluse kui ka ehituse valdkonnas – olgu selleks siis IKT arenguprogramm, tööstuse roheline raamat, äridiplomaatia arengukava või kohaliku omavalitsuse elamuprogramm.”

Mis puudutab kriitikat, siis Palo sõnul kritiseeritakse ikka neid, kes julgevad muutusi ja uusi algatusi ette võtta. “Kes midagi ei tee, sellel pole ka millestki kinni hakata ning midagi ei saa untsu minna ega ka õnnestuda. Lihtsalt kulgemine pole selle valitsuse stiil – lubasime, et võtame ette suuri reforme ja oleme seda ka teinud.”

Küsisime ministrilt aastalõpu intervjuus neid küsimusi, mis ka erialaliitudel enim hingel.

Urve Palo, tööstuse erialaliitude hinnangul on majanduskeskkond muutunud ebastabiilseks ja iga päev võib karta mõnda uut maksu. Kuidas seda kommenteeriksite?

Küsimusest jääb mulje, nagu oleks meil majanduslangus või -seisak. Majanduskeskkond on muutuv ja vajab ka riigi poolt muutustega kaasaskäimist. Ühelt poolt tuleb reageerida probleemidele, mis tihti on tingitud majanduse tsüklilisusest, ning teisalt peab riik olema muutuste eestvedaja ja eeskuju. Maksusüsteemi või laiema regulatiivse keskkonna disainimisega on võimalik soodustada uute ja paindlike töövormide arenguid.

Pean vajalikuks rõhutada, et riiklik sekkumine maksude või muude meetmetega ei ole mõeldud ettevõtluse karistamiseks või ebastabiilsuse loomiseks. Maksupakettide muudatuste puhul räägime pigem riigi prioriteetidest ning ühiskonna ja majanduse kui terviku huvidest lähtuvast fiskaalpoliitika elluviimisest, millel on otsene ja kaudne positiivne mõju ka ettevõtetele endile. Oluline on mõista maksupoliitikaga saavutatavat avalikku kasu, mis ületab teatud huvigruppidele tekitatud erakahju. Vaatlema ning kritiseerima kiputakse üksikuid makse, kuid kogu paketti tervikuna ei osata või taheta hoomata.

Olen nõus, et Eesti maksukeskkonna konkurentsivõimelisus tuleb tagada. Selles osas on juba praegu väljatöötamisel regulatsioon, mis võimaldaks rakendada valitud valdkonnas tegutsevatele energiaintensiivsetele ettevõtetele Euroopa Liidus lubatud minimaalset elektriaktsiisi määra.

Ressursside maksustamisel otsitakse lahendust, mis arvestaks kaevandamisõiguse tasu määramisel reaalse turuhinnaga. Antud on signaal, et loodusvara kasutusõiguse maksustamine peaks toimuma väärtuse (mitte mahu või kaalu) alusel ja olema seotud lõpptoodangu hinnaga maailmaturul.

Valitsus otsustas ära jätta varasema valitsuse poolt planeeritud diislikütuse hinnatõusu ja säilitada käibemaksuerand majutusasutustele. See kõik kokku maksab riigieelarvele üle 50 miljoni euro, kuid positiivsetest asjadest ju ei kiputa rääkima.

Palju olulisem on aga see, et meetmetel oleks selge fookus ekspordivõimekuse kasvule. Lisaks tööstussektori investeeringute innustamisele suurendaksid maksukeskkonna muudatused ka Eesti võimekust meelitada ligi nutikamaid välisinvesteeringuid. Peame andma endast parima, et liikuda teadmistemahuka majanduse suunas.

Tööstuse esindajate sõnul tunneb sektor, et riik pole tööjõuprobleemiga piisavalt tegelenud. Kas te isiklikult olete tundnud, et tööjõud on jäänud tagaplaanile?

Nõustun erialaliitude tööjõumurega – sellest on kõnelenud ka erinevad Eesti majanduse kohta koostatud raportid. Tööjõust rääkides on oluline mõista, et muutused ei juhtu üleöö. Näiteks pensioni- ja vanemahüvitise reformid, mis peaksid leevendama pingeid tööjõuturul, avaldavad mõju alles tulevikus.

Riigi poolt on astutud samme olukorra lahendamiseks ning kindlasti ei ole see tööjõuküsimus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vaates jäänud tagaplaanile. Tegemist on ühe prioriteetsema valdkonnaga, mis läbib paljusid programme ja meetmeid – näiteks IKT arenguprogramm või majandusministeeriumi poolt ellu kutsutud arvukad digioskuste programmid. IKT programmi raames plaanitakse Eestisse tuua 2000 IKT-spetsialisti.

Ei saa ka unustada töötukassa täiend- ja ümberõppeprogramme ja eriti 2017. aasta keskpaigas rakendunud meetmeid, mis võimaldavad seni kasutamata kohaliku tööjõu potentsiaali paremini rakendada ja pakuvad ümberõppevõimalusi ka töötavatele inimestele.

Siseministeeriumi juurde loodud töörühm on välja töötanud ettepanekud sisserände regulatsiooni muutmiseks, mida arutatakse lähiajal valitsuskabinetis. Isegi kui elamislubade kvoot jääb 0,1% tasemele, on lootust, et regulatsioon muutub paindlikumaks ja kooskõlas ELi regulatsioonidega avardab järgmisel aastal võimalusi värvata välistööjõudu.

Üks asi on töökäte puudus ja teine oskuste puudus. Siinkohal unustavad erialaliidud kahjuks ära, et nad istuvad meie kutseharidussüsteemis juhiistmel – ettevõtete esindajad on kaasatud kõigi kutsekoolide juhtimisse. Erialaliidud on osalised ka OSKA analüüsides.

Innustan tööstureid aktiivsemalt kaasa rääkima näiteks õppekavade arendamisel kui ka praktikavõimaluste loomisel. Praegu kipub see ettevõtjatelt nõudma lisaressursse ja paljudel puudub oskus praktikat süsteemselt läbi viia ja juhendada. Seda problemaatikat ilmestab ka hiljutine uuring töösturite seas, mis näitas, et pea pooled tööstusettevõtted ei ole astunud samme oma töötajate digioskuste arendamiseks.

Ka alkoholiaktsiisi tõstmist on palju kritiseeritud. Kas aimasite, et piirikaubandus võib kasvada nii suureks probleemiks?

Nõustun täielikult Ruta Arumäe seisukohtadega 4. detsembri Äripäeva artiklis “Aktsiisitõusuks on praegu hea aeg”. Kui alkohol ja tubakas on meie riigi põhiline konkurentsieelis ja majanduse vedaja, siis on küll viimane aeg seda muutma hakata.

Pean vajalikuks võitlust alkoholi liigtarbimisega, mis koormab tervishoiusüsteemi, tekitab sotsiaalseid probleeme, põhjustab fataalseid tagajärgi ning pärsib majanduses tootlikkuse kasvu. Alkoholi tarbimine tekitab avalikku kahju ka just kolmandatele osapooltele, kes ise alkoholi ei tarbi. Alkohol pole esmatarbekaup ega sisendtoode muudesse väärtusahela osadesse.

Arvestades teema aktuaalsust ka riikide üleselt, võiks sarnaselt digimajanduse maksustamisaluste kokkulepete sõlmimisele rahvusvahelisel areenil kaaluda ka alkoholipoliitika paremat koordineerimist ELi tasandil. Lühiajalises vaates on ilmselt tarvis tegeleda maksu- ja tolliameti tegevuse tõhustamisega piirikaubanduse kontrollimisel.

Probleem on ka kõrged energiakulud. Kas tööstussektor võib edaspidi rahulikumalt hingata?

Rääkides energiakuludest, tuleks lähtuda kumulatiivsetest sisendkuludest, millest energiakulud on vaid üks osa. Tuleb tõdeda, et konkurentriikidega võrreldes on meil suurtele tööstustarbijatele kõrgemad energiahinnad, mida on ka analüüsides peetud takistavaks teguriks energiaintensiivsete välisinvesteeringute kasvul.

Olgu öeldud, et elektri hind on meil siiski turupõhine ja Soomega sama, aga odavam Kesk-Euroopast. Eestis on solidaarsusprintsiibil põhinev energiatasude süsteem – see süsteem muudab elektri lõpphinna Eesti kodutarbija jaoks üheks soodsamaks ELis, kuid ei ole seni võimaldanud erisusi suurtele tarbijatele. Eesti tööstustarbija lõpphind on ELi keskmisel tasemel, kuid ühetaoline maksustamine ja solidaarsed võrgutariifid vähendavad meie konkurentsivõimet võrreldes naaberriikidega tarbimismahtude suurenemisel. Hinda saab vähendada omatootmisega, kahepoolsete lepingutega ja uuest aastast ka otseliini rajamisega.

Konkurentsivõime parandamiseks ja investeeringute soodustamiseks otsustas valitsus vähendada elektriaktsiisi määra ELis lubatud miinimumini. Oleme välja töötamas ka meedet ettevõtjatele päikesepaneelide soetamiseks, mis aitaks alla tuua nii sisendi hinda kui ka muuta tootmist keskkonnasõbralikumaks. Meetme avab Kredex uue aasta alguses.

Oluline tegur on ka ligipääs kriitilise tähtsusega taristule ehk elektrivõrkudele, mis mõjutab (välis)investeeringute tegemist. Selle kitsaskoha lahendamiseks töötasime välja võrkudega liitumise meetme. Novembri lõpu seisuga oleme toetanud 13 ettevõtet üheksas maakonnas ligi poole miljoni euroga ning huvi toetuse vastu on suur. Tulemusena ootame tegutsevatelt ettevõtetelt järgneva kolme aasta jooksul lisandväärtuse kasvu keskmiselt 10 500 euro võrra töötaja kohta ning tegevust alustanud ettevõtetelt ligi 100 töökoha loomist.

Tööstuspoliitika roheline raamat on liitude hinnangul võtnud liialt kaua aega ja ka sektori kaasamisest jäi vajaka. Näiteks Eesti Mööblitootjate Liitu ei kaasatud. Kas roheline raamat on teie hinnangul saanud selline, nagu see olema peab?

Kaks ja pool aastat tööstuspoliitika rohelise raamatu koostamiseks võib tunduda pika perioodina, kuid peame meeles pidama, et tööstuspoliitikat kui sellist ei ole pärast taasiseseisvumist siseriikliku poliitilise algatusena töölaual olnud.

Mina isiklikult olen selle teemaga saanud tegeleda nüüd aasta. Sisuliselt 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleme pidanud tööstuspoliitika alused nullist kaardistama, mis võtabki aega. Rohelise raamatu loomis- ja kooskõlastusprotsess näitas, et kaasatud osapooltel tekkisid käsitletud teemadest eri nägemused, mida oli ka oodata. Tekkisid diskussioonid, lõpuks tuli leida kompromissid ja seega kõik osapooled ei saagi tulemusega rahule jääda.

Kaasasime kõige olulisemad huvigrupid, keda roheline raamat hakkab edaspidi enim puudutama, ja kõik suuremad sektorid, arvestades osakaalu SKPs, müügitulu, eksporti ja töötajate arvu. Kui rääkida mööblitööstuse esindamatusest, siis nende kõneisikuna oli esindatud Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit kui peamine katuseorganisatsioon.

Roheline raamat on olemuselt tee­kaart,­ mis kaardistab praeguse olukorra, peamised väljakutsed ning pakub välja võimalikud alternatiivsed lahendused. Seda tuleb võtta kui sisendit edaspidiste riiklike arengukavade ning strateegiate koostamisel ettevõtlusvaldkonnas. Raamatu väärtus seisneb ka selles, et see peegeldab nii kaasamis- kui ka teaduspõhise poliitika kujundamist, mida OECD on esile tõstnud kui head näidet töösturite kogukonna kaasamisest tööstuspoliitika kujundamisel, mis suurendab selle dokumendi legitiimsust.

Kui ma ei oleks rohelise raamatuga rahul, ei arutataks seda ka valitsuskabinetis 2017. aastal. Alati saaks paremini, kuid lõputult ei saa seda protsessi käigus hoida ja otsuse tegemist edasi lükata. Vastasel korral aegub kogutud teadmine ning avanenud võimalusel tegeleda tööstuse väljakutsetega lastakse käest minna.

Mis puudutab veel kaasamist, siis liitude sõnul on nende hääl nagu kõrbes ja kuulda ei võeta. Kas Teie ministrina arvate, et liitude ühispöördumised on vajalikud?

Liitudel on tööstuspoliitika ümarlaua taga olnud kogu aeg oma toolid ning need jäävad ka tulevikus. Oluline on aga aru saada, et laud on ümar ning oma toolid selle taga on lisaks erialaliitudele ka erinevatel ministeeriumidel ning teistel ettevõtluse esindajatel. Lauale jäävad siiski ainult need lahendused, mis sobivad kõigile. See on tavaline mitmepoolsete läbirääkimiste lahendus. Ei usu, et hääletooni kõrgendamine selles osas midagi muudaks.

Kordan ka eelpool öeldut, et rohelise raamatuga nende kaasamine ei lõppe - tööstuspoliitika visiooni elluviimiseks moodustatakse tööstuspoliitika ekspertrühm, kuhu kuuluvad nende organisatsioonide esindajad, kes osalesid tööstuspoliitika väljatöötamises. Kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks koostab ekspertrühm iga-aastased tegevussoovitused.

Sektor on välisinvesteeringute osas kriitiline ja usub, et Eesti pole konkurentsivõimeline. Kuidas saaks investeeringuid soodustada?

Kui vaadata statistikat, siis Eestisse tehtud välisotseinvesteeringute mahud on tõesti käesoleval aastakümnel langenud, võrreldes 2000ndate algusega. Välisinvesteeringute küsimus on palju komplekssem, kui pelgalt taandatav ühe muutuja pähe nagu maksud. Eesti kontekstis on olulisel kohal muutused majanduskeskkonnas, mis väljenduvad nii ülemineku faasis (erastamise etapp) ja sellest väljumisel, struktuursetes muutustes (kujunenud majanduse sektoriaalne kompositsioon ning omandisuhted) kui ka majanduse tsüklilisuses ja muutunud palgatasemes. Need kõik on mänginud olulist rolli muutustes välisinvesteeringutes. Toonane majanduse arengustaadium koos omandisuhete muutustega 1990ndatel ja 2000ndatel ning toonane madal palgatase soosis ka välisinvesteeringute sissevoolu. Tänane arenguetapp uute väljakutsetega nõuab aga uudsemat lähenemist ka riigi poolt. See väljendub näiteks väljatöötatavas äridiplomaatia strateegias süsteemsema ja koordineerituma lähenemisega ning sihitud väärtuspakkumistega kõrgema lisandväärtusega investeeringute toomiseks Eestisse.

Seni on puudunud arusaadav väärtuspakkumine ja tugev investorite järelteenindusprogramm, mis stimuleeriks investeeringute tegemist Eestisse. Oluline on rõhutada, et tuleb meelitada nutikamaid välisinvesteeringuid, mis võimaldaksid Eesti ettevõtetele ligipääsu rahvusvahelistesse väärtusahelatesse ja luua nendega kaasnevaid täiendavaid kõrgepalgalisi töökohti (suurendada lisandväärtust). Selline lähenemine vastanduks 1990ndate ‘kõik müügiks’ poliitikale. Lisaks äridiplomaatiale, mis omab fookust Eesti riigi tegevustel välisriikides läbi saatkondade ja EAS-i esinduste, on välja töötatud suurinvestori toetusmeede. Viimaks, nagu eelpool mainitud, väärivad kaalumist maksumeetmed, mis soodustaksid investeeringuid masinatesse ja seadmetesse ning ennekõike arendustegevusse.

Segadust on olnud ka digitaliseerimise meetmega, mis aitab 500 ettevõttes läbi viia digitaliseerimise auditi. Milline nägemus on riigil tööstuse digitaliseerimisest?

Tööstuse digitaliseerimise meetme puhul räägime 500 kasusaajast, mitte 500 auditeeritavast tööstusettevõttest. See on esimene ulatuslik tööstus- ja IT-sektori vaheline koostööprojekt, mille vajadus sai selgeks rohelise raamatu koostamise käigus. Digitaliseerimise meede lähtub arusaamisest, et tööstustest on saanud aktiivsed andmete tootjad ja tootmisprotsesse kirjeldavate andmete omanikud. Nende andmete töötlemise oskusest ja efektiivsusest sõltub aga tööstuse edasine käekäik. Ühtlasi saame ka meie nende auditite tulemuste põhjal välja töötada tuleviku tööstuspoliitikas vajalikke järgmisi tegevusi.

Kõik need 500 ettevõtet on teretulnud ettevõtte arenguprogrammi, kust on võimalik saada edasist tuge järgmiste arengusammude tegemiseks. Lisaks laiendab Kredex uuest aastast oma finantsinstrumente, et aidata veelgi enam kaasa tööstuse digitaliseerimisele Eestis. Idee on selles, et kui ettevõtja on digitaliseerimise auditi läbi viinud ja teinud otsuse soetada masinaid, seadmeid või tarkvara, siis ei jääks teostus finantside puuduse taha.

Ja lõpetuseks: mida teie uuelt aastalt ootate?

Ennekõike tahaks näha käima lükatud algatuste esmaseid tulemusi. Kuna uusi algatusi on tõesti palju ja kõik nad on esmakordsed Eesti jaoks, siis võtan neid kui piloote ja vajadusel olen valmis ka vastavalt olukorrale turul neid täiendama või muutma. Ilma proovimata ei liigu asjad Eestis edasi. Me peame julgema rohkem katsetada ja ajaga kaasas käima.

Lisaks on uuel aastal ees ootamas viimase miili teostaja leidmine. Ka see on väga oluline ja Eesti ühiskonna jaoks suure mõjuga tegevus.