Autor: Raigo Neudorf • 27. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb toostusuudised.ee lühiintervjuu Kalle Toomiga, kes esineb 21. märtsil Tallinnas toimuval Tööstuse tööjõukonverentsil „Kuidas tulla toime tööjõupuuduse olukorras.”

Milline on tänaste noorte valmisolek õppimiseks ja töötamiseks? Tööandjatelt kuuldu põhjal ei anna paljud noored endale aru, mida töölkäimise ja töötamisega seotud kohustused tähendavad. On siis olukord tõesti nii hull?

Üldistamine on alati veidi nagu ennustamine, kui aluseks ei võeta väga ulatuslikke uuringuid. Selle teema kohta neid paraku pole.Tõsi on, et silma paistab noorte vähene teadlikkus nii võimalikest õpivalikutest, erialade sisust, tööle saamise võimalustest kui ka tööga kaasnevatest kohustustest. Tuleb tunnistada, et Eesti koolis on see osa haridusest olnud kas suisa tegemata või üsna juhuslikul tasemel. Kaasaega iseloomustab ka see, et järjest vähem saab loota noorte heale kodusele kasvatusele nii vastutustunde ja muude isikuomaduste kui tööoskuste osas. Lisaks tööturule avaldub see probleem ka haridussüsteemi siseselt, vähene teadlikkus on üks peamistest põhjustest kutseõppe katkestamisel. Nii et probleem on väga tõsine.

Kui aktiivne on eri sektorite koostöö täna näiteks kutsekoolidega ja kas viimase viie aasta jooksul on olukord pigem halvemaks või paremaks muutunud?

Töömaailma ja kutsekoolide koostöö on paremaks muutunud aasta-aastalt, sügavatest 90-ndatest alates. Oma jälje jätavad koostööle ka majanduse tõusud-langused, näiteks  majanduslanguse ja kõrge tööpuuduse perioodil langes ettevõtjate huvi kutsehariduse vastu üsna märgatavalt. Praegu räägivad ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonid kutseharidusest ja tööjõust jälle palju rohkem.

Sektorite osas tundub kehtivat reegel, et mida organiseeritumad on sektori ettevõtjad-tööandjad, seda tihedam ja tõhusam on ka koostöö. Loomulikult loeb ka sektori suurus, kaalukus tööturul. Kuid on ka väga häid näiteid ettevõtete ja koolide koostööst väikestes ja spetsiifilistes sektorites, näiteks väikelaevade ehituses, kunsti ja muusika vallas jne.

Kas täiskasvanute ümberõpe on täna Eestis popp teema?

Kohati tundub, et tunduvalt populaarsem kui kutseharidus kunagi on olnudki. Isegi valitsuses võetakse teemaks täiskasvanute osalemine elukestvas õppes, mida üle terve Euroopa mõõdetakse.

Üks põhjustest on kindlasti majanduslanguse aegne väga suur töötute arv. Sellele lisaks kutse- ja erialade uuenemine, täpsemalt sellega kaasnev vajadus uuendada juba turul oleva tööjõu kompetentse. Rohkem tähelepanu on saanud ka Eesti Kvalifikatsiooni¬raamistik, mis seab tausta lisaks formaalharidusele ka täiskasvanukoolitusele.

Mitmed tööandjad ja erialaliidud heidavad ette, et kutsekoolidest tulevate noorte ettevalmistus on kehv, nad ei ole valmis töötama kaasaegsete tehnoloogiatega jne. Mida saavad siin riik, kohalik omavalitsus ja ettevõtted ise ära teha?

Võiks küsida, et kui Eesti kutsekoolide lõpetajate tase on tõesti nii kehv, siis kuidas on nad tööturul nii hästi rakenduvad, sh ka piiri taga? Nii et võtaksin küsimuses edastatud hinnangut kui tõrvatilka meepotis.

Omalt poolt veidi utreerides ütleksin, et tööjõudu kiputakse võtma nagu inimõigust, mille peab garanteerima: ettevõte eeldab, et tööjõud tuleb ise tema juurde ja etteantud tingimustel, seejuures valmis meistrina; riik eeldab, et inimesed (st tööjõud) ei lähe mujale, teisele riigile rikkust teenima.Kui tõsisemalt rääkida, on tööjõud ju samuti kapital. Lisaks, tööjõu mobiilsus aina kasvab ning tööjõud ja selle kvalifikatsioon ei teki tühjalt kohalt. See on investeering tulevikku nii riigi, ettevõtja kui ka inimese enda jaoks.Muuseas, ettevõtjad ise on ütelnud, et andke töötajaid, kes tuleksid tööle õigel ajal ja kainena, tööajal teeksid korralikult tööd ning õhtul töölt koju minnes oleksid neil taskus ainult käed -  kõik muu (st erialaoskused) saab õpetatud töö käigus.

Mis sektoris on teie hinnangul kutsehariduse tase täna Eestis kõige tugevam ja millises kõige nõrgem? Millest see tulemus sõltub?

Väga raske on võrrelda (kutse)haridust erinevates valdkondades – kas tugevam on mehhatroonik või reisikorraldaja? Mingi lähendusega vastuse võib sellele anda tööandjate osalusel läbiviidav õppekavarühmade akrediteerimine. See protsess on juba kaks aastat toimunud ning jätkub veel kaks aastat enne, kui Eesti kutseharidusele ringi peale saab.

Ilmselt võib üsna rahulikult väita, et eelisseisus on valdkonnad, kus on väga tugev ja sisuline koostöö kooli ja ettevõtte vahel rohujuure tasandil, eelkõige praktika korraldamises. Lisaks võib ütelda, et kutseõppe lõpetanu tugevus avaldub ikkagi konkreetses ettevõttes – laevakeevitaja sertifikaadist pole mingit kasu, kui noor oskustöötaja asub betoonivalu jaoks armatuuri keevitama.