Autor: Ain Alvela • 28. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimaste tootmine on kahtlemata efektiivsem. Siit ka alatasa üles kerkiv dilemma – keda peaks rohkem toetama, suurt või väikest põllumajandusettevõtet.

Põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna peaspetsialist Sigmar Suu märkis täna toimuval uuendusmeelse põllumajanduse ja maaelu arenguvõimaluste seminaril, et põllumajandus pole ammu enam pelgalt põlluharimine, vaid selle alla kuulub ka näiteks toidutootmine, metsamajandus, keskkonnahoid, lõppeks maaelu tervikuna.

 „Maaelu arengu kestvuse puhul on oluline, et maapiirkondadesse suunatava raha hulk ei väheneks, eriti oluline on see Eestis. See ei tähenda aga toetustesse takerdumist,” selgitas Sigmar Suu. „Konkurentsivõimeline põllumajandus võib tähendada isevarustamist, edukat konkureerimist globaalsel turul jpm, aga selle kõige alus on koostöö. Ainult rohkem raha ei ole kindlasti lahendus, küsimus on selles, kuidas me seda raha kasutame.”

Külaliikumise Kodukant esindaja Eha Paas märkis, et rääkides konkurentsivõimelisest põllumajandusest tuleb rääkida konkurentsivõimelisest maaelust, edukatest maaperedest ja edasiviivast koostööst maal. Raha ei tohi tema sõnul ära unustada, ka üksikud maapered vajavad tuge, aga see pole ka kõige peamine edasiviiv asjaolu.

Tartumaa Põllumeeste Liidu juht Jaan Sõrra nentis, et Eesti riigi seisukohalt on kõige tähtsam, et meie põllumees suudaks Eesti rahva ära toita.

„Siiani on sellega toime tuldud, kusjuures 20% meie põllumajandusettevõtetest toodab 80% üldse kokku toodetavast toidust, piimasektoris on see näitaja veelgi suurem,” kinnitas Sõrra. „Kui hakkame eelistama toetuse saajatena ainult väiketootjaid, siis ma kardan, et sisseveetava toidu osakaal veelgi suureneb.”

Selle teema käsitlemise all jäi seminaril kõrvu, et kuigi toetuste kontekstis on meil harjutud rääkima põhiliselt ainult rahast, saab põllumeest toetada muidugi ka muul moel kui ainult rahaga. Näiteks põllumajandusuuringute, teadustööde, kogemuste vahetamise ning kõikvõimaliku infovahetuse kättesaadavamaks muutmise näol. Need on n-ö pehmed väärtused, mida sageli liialt madalalt hinnatakse.