Autor: Väinu Rozental • 23. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Haapsalu Uksetehas hakkas esimesena Eestis tootma valgeid profiilseid siseuksi, millest sai ruttu oma aja hitt-toode. Täna 18 aastat tagasi ehk 23.04.1993 avati Haapsalu lähedal Uuemõisas uus tehas, mille sisseseade osteti tänu Soome riiklikult ekspordikrediidi firmalt Suomen Vientiluotto Oy saadud 1 miljoni Saksa marga suuruse laenu eest.

Soomre rääkis, et kui nad 1991. aastal hakkasid plaani pidama, et luua äri, mis kapitalismi tingimustes vastu peaks, sattus juhuslikult nende kätte Soome toode – pressitud kiudplaat.

„Saime aru, et just selle plaadi baasil tuleks hakata tegema toodet, mis näeb hea välja ja on ka kvaliteetne,“ jätkas Soomre. „Ainus nõrk lüli meie idees oli see, et plaadi eest tuli välja käia valuutat ja seda meil polnud. Aga me lahendasime probleemi loovalt ja kuna soomlased suhtusid eestlastesse tollal ülihästi, tulid Pori lähedal asuva plaaditehase juhid meie ideega kaasa.“

Haapsalu Uksetehase asjamehed nägid Pori tehast külastades, et logistika ja transpordi efektiivsuse mõttes toodi puit tehase hoovi peale ja alles seal hakiti see puitkiudplaadi toormeks. Kuna tehas asub Põhjalahe kaldal, oli seal ka väike kaikoht.

„Meil tekkis mõte, kuidas saada neilt kaupa, ilma et meil valuutat oleks,“ meenutas Soomre. „Meie idee oli tuua neile puitu, mille me saame seal kohapeal ära hakkida ja tekitada sinna nö pangaarve. Ehk et nad hakkavad meile tegema meie oma materjalist plaate.“

Haapsalu Uksetehas leidis Hiiumaalt ettevõtte, kes omas pargast ja oli nõus Haapsalust vedama puidujäätmeid Porisse. „Ümarpuitu me Eestist osta ei jõudnud, küll aga saime me saekaatritelt transpordihinnaga puidujäätmeid,“ rääkis Soomre.„Tollal ei olnud ju veel ei graanulitehaseid ega puiduga köetavaid suuri katlamajasid ja saekaatrid olid puidujäätmetega hädas, neil ei olnud seda kusagile panna.“

Soomre mäletamist mööda tegi pargas kokku paar-kolm ülevedu. „Õige varsti teenisime profiilsete siseuste ekspordist juba ise piisavalt palju valuutat, et kiudplaatide eest rahas, mitte enam puiduhakkega tasuda,“ lisas Soomre.