5. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõuke Saksamaa kannapöördeks suhtumises tuumajaamadesse andis õnnetus Fukushima tuumajaamaga. Füüsikuharidusega kantsler Angela Merkel on nüüd veendunud, et tuumaajastu on läbi. „Tuumaenergia kujutab endast reaalset ohtu,“ on Merkel öelnud ja usub ühtlasi, et Saksamaa peab nii kiiresti kui võimalik sellest loobuma. Kohe Fukushimas toimunu järel lülitati välja 7 Saksamaa vanimat tuumajaama, et kontrollida nende ohutust. Uuesti käima neid enam tõenäoliselt ei pandagi.

Värske ajakiri Spiegel on avaldanud pika analüüsi teemal mis saab Saksamaast, kui ka ülejäänud 10 tuumajaama töö lõpetavad. Seni tootsid nad 22 protsenti riigis vajaminevast elektrist. Kui kiiresti suudetakse tööle panna alternatiivsed energiaallikad, millised need olema saavad, kui palju see nn energeetiline kannapööre maksab ja kuidas see mõjutab majandust?

71 protsenti sakslastest ütleb Jaapani katastroofi järel, et tuumajaamad tuleb sulgeda ning selle nimel ollakse nõus ka tulevikus elektri eest rohkem maksma.

Elektri hind tõuseks tuumaenergiast loobumisel 10 – 30 %. Rõhuda on põhiliselt plaanis tuuleenergiale, samuti biokütusest ja maagaasist elektrit tootvatele jaamadele. Investeeringud taastuvenergiasse on umbes 136 miljardit eurot. Samas tasuksid need end ära hiljemalt aastaks 2031, millest alates säästaks Saksamaa järgneva 10 aasta jooksul 273 miljardit eurot.

Majandus võidaks

On kõlanud arvamusi, nagu satuks Saksa majandus tuumaenergiast loobumisel sügavasse kriisi. Spiegel üritab tõestada, et nii see ei ole. Enamike Saksa ettevõtete energiakulud moodustavad kogukuludest vähem kui 10 %. Erandiks vaid alumiiniumi-, tsemendi- ja terasetootjad, kus energiakulud moodustavad kuludest rohkem kui neljandiku.

Kõrgem energiahind võib viia küll selleni, et osa tootmist viiakse üle välismaale. Selle asemel tekivad aga riigis uued töökohad, nagu näiteks tuulegeneraatorite või ka alternatiivsete elektrijaamade tootmisel.

Suuremateks probleemideks saavad olema tuuleenergia odavamaks muutmine ja taastuvenergia transport ning salvestamine. Näiteks protestivad tavakodanikud maapealsete elektrivõrgustike rajamise vastu, mis oma tugeva magnetväljaga häirivad näiteks südamestimulaatorite tööd. Maa-aluste elektriliinide rajamine on aga kallis. Samuti ei tohi Saksamaal tuuleparke ehitada lähemale kui 30 km rannikust, et mitte rikkuda rannapuhkust nautijate merevaadet. Taas, mida kaugemal rannikust tuulepargid on, seda kallim neis toodetav vool.

Kui eksperiment õnnestub, saab Saksamaast uue säästva majanduse musternäide, mis säästab ressursse ja ei koorma tulevasi põlvkondi. Kui eksperiment ebaõnnestub, maksavad sakslased tuumaenergiast loobumise eest kõrget hinda, lõpetab Spiegel oma analüüsi. Kuidas läheb, sõltub suuresti sellest, kas ettevõtted eksperimendiga kaasa lähevad ja ega kodanikud liigselt vastu ei punni. Spiegel usub, et mäng väärib küünlaid.

Autor: Katri Soe-Surén