19. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ja põhjusega, sest head ajad, kui iga lörri läinud tootepartiid ei pidanudki väga taga nutma, on möödas. Nüüd on võtmesõna "efektiivsus", ja kui seda mahtude suurenemise arvel tõsta ei õnnestu, on ainus pääsetee kulusid kärpida. Kulusid, millega viimastel aastatel harjuda jõutud ning mida hakati suisa loomulikeks pidama.

Eks meetodeid ja teooriaid on erinevaid, sest ega ühe kirvega ole mõtet efektiivsuse puud laasima minna. Aga mõttetutest kuludest ja tühja tuule tallamisest tuleb kiiresti vabaneda, mitte neid endaga kaasas kanda ja loota, et ehk läheb üle.

Öeldakse, et eestlased on töökas, püüdlik ja visa rahvas, ka tehnoloogia on meie ettevõtetes juba enam-vähem järjele jõudnud, ent miks me siis kas või põhjanaabritelegi oma töö tulemuslikkuses kuidagi järele ei jõua?

Aga sellepärast, et rahvusel pole tootlikkuse tasemega midagi pistmist. Tõhususe määrab hoopis aastakümnete jooksul vormunud ärikultuur. Häid, edasiviivaid äritavasid saab küll õpetada, õppida ja tootmisse juurutada, kuid mitte üleöö toimima panna. Nõnda võib siis loota, et eks aeg annab arutust.

Annabki. Mis aga ei tähenda, et peaksime, käed rüpes, majanduse tõusulepööramist ootama. Ka kriisiajal tuleb elada ja seda aega tuleviku edusammudele tee sillutamiseks kasutada.

Heal ajal läheb kõigil enam-vähem hästi. Pingutamatagi. See, mis praegu käimas, on ellujäämiskursus. Sellest võitjana väljujate päralt on tulevik ja vägi.