Autor: Hille Tressum • 21. jaanuar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

See ei tähenda, et kõik nafta, gaasi ja elektriga tegelevad firmad peaksid kuuluma riigile, vaid seda, et riik peaks saama neid ettevõtteid igati kontrollida, kirjutas Dagens Industri.

Venemaa presidendil Vladimir Putinil on juba pikka aega arvamus, kuidas riigi lõpmatuid maavaru peaksid olema omandatud ja administreeritud.

Reedel, 18. jaanuaril toimus kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putin ja Bulgaaria president Georgi Parvanov vahel. Kohtumisel sõlmitud kokkuleppe alusel saab Venemaa veelgi tugevdada Euroopa energiaturu haaret. Kahe riigi vaheline leping annab rohelise tule South Streami gaasijuhtme rajamiseks. Uus gaasijuhe oleks Balti merre rajatava gaasijuhtme North Stream koopia. South Streami ehitustöid kavandab Venemaa naftagigant Gazprom koos Itaalia ettevõttega Eni. Selle maksumuseks on esialgsete andmete kohaselt planeeritud 160 miljardit krooni. Uus gaasijuhe transpordiks 30 miljardit kuupmeetrit Vene gaasi läbi Musta mere Bulgaariasse, sealt edasi Austriasse, Kreekasse ja Itaaliasse. Kokkuleppe kohaselt jääks Bulgaaria sõltuvaks ainult Vene gaasist.

Bulgaaria visiidil saatis presidenti tema hea sõber ja Gazpromi juhatuse liige Dmitri Medvedjev, kes on ka arvatav Vene Föderatsiooni uus president. Presidendivalimised toimuvad Venemaal käesoleva aasta 2. märtsil ning suure tõenäosusega määrab Medvedjev riigi uueks peaministriks Putini.

1997. aastal tõi Putin teadustöös, millega ta kaitstes oma doktorikraadi Peterburi ülikoolis, välja seisukohad, mis puudutavad Vene hinnalisi maavarasid. Sel ajal töötas ta Peterburi abilinnapeana. Mõned aastad hiljem võttis ta ette Kremli teekonna ning ta määrati Venemaa peaministriks. 1999. aastal sai Putinist Venemaa president.

Teadustöös avaldas Putin mõtted, milline peaks olema valitsuse võim Venemaa energiapoliitikas. Presidendi sõnum on selge: valitsusel peaks olema suur roll Venemaa nafta- ja gaasisektoris. See ei tähenda, et riik ei ole välisinvesteeringutest huvitatud, vaid et valitsusel peaks olema kindel kontroll turu üle.

Teadustööst võib välja lugeda, et Putin oli tuliselt 1990. aastatel energiasektoris läbi viidud erastamise vastu. Presidendi ametiajal on Putin kõvasti vaeva näinud, et erastatud ettevõtted valitsuse kontrolli alla tagasi tuua. Ta katsetas oma mõtted tolleaegse suurima erastatud naftafirma Jukose peal, mis kujunes esimeseks sammuks tõsta valitsuse rolli Venemaa energiasektoris.

Jukose looja Mihhail Hodorkovski, pandi dramaatiliste sündmuste tagajärjel vangi. Süüdistatuna maksupettuses määrati talle 8 aasta pikkune vanglakaristus Siberi vangilaagris. Samas võib Hodorkovskit ees oodata veel 22 aastane vangistus. Tema vara konfiskeeriti ning Jukos läks peagi pankrotti. Põhjamineva naftaettevõtte ostis valitsuse kontrollitud naftagigant Gazprom ning sammuti valitsusele kuuluv Rosneft. Ettevõtte kerkis peaaegu ei millestki üheks suurimaks naftaettevõtteks Venemaal.

Rosneft ja Gazprom kuuluvad Vene gaasiettevõtete koorekihti ning jäävad sinna seniks, kuni Putin otsustab. Võimalik, et duo paisub suureks valitsuse juhitud ettevõtteks Gosneft, mille eesotsas istub ei keegi muu kui Putin ise.

Presidendi sõnul ei taha valitsus kontrollida ettevõtteid vaid neid ainult seal, kus vaja natukene juhatada. Putin tunnistas, kui turujõud ja erasektor on tähtsad, kuid andis siiski mõista, et valitsuse juhtiv roll Venemaa energiasektoris on absoluutselt vältimatu.

"Energiasektoril liiga suur tähtsus, et seda niisama turutuulte kätte lehvima jätta. Pole tähtsust, kes on loodusvarude omanik, valitsusel on õigus neid oma heaksarvamise järgi reguleerida," sõnas Putin.

Ringi on liikumas ka valitsuse dokument Venemaa energiastrateegiast, mille sisu on sarnane Putini teadustööga. Dokumendi kohaselt kasutatakse Venemaa energiapoliitikat vältimaks geopoliitilist ja makroökonoomilisi ähvardusi Venemaa iseseisvusele. Samas on siin mainitud, et Venemaa peaks olema usaldusväärne kaubanduspartner.

Mullu mais allkirjastasid Venemaa, Kasahstan ja Turkmenistan leppe, mille kohaselt ehitatakse uus gaasijuhe mööda Kaspia merd, transportimaks gaasi Euroopa turule läbi Kasahstani ja Venemaa. Euroopa Liidul oli sama plaan, kuid läbi Aserbaidžaani, kuid Venemaa jõudis neist ette.

Gaasijuhe valmib tuleval aastal ja transpordib aastas 30 miljardit kuupmeetrit aastas. Samas on eelnimetatud kolm maad saavutanud kokkuleppe Uzbekistaniga, rekonstrueerimaks kogu endise Nõukogude Liidu gaasijuhtmesüsteemi, millele lisanduks Euroopa ja kesk-aasia turud. Gaasijuhet läbiks aastas 90 miljardit kuupmeetrit naftat.

Praeguseks on Venemaa valitus tugevdanud oma positsiooni nafta- ja gaasiturul. Kõik sai alguse Jukose afäärist. Peale Jukose alistamist võeti ette Sahhalin-2. 2006. aastal sundis Vene valitsus Shelli ja veel paari naftaettevõtet müüma oma osaluse Sahhalin-2 Gazpromile. Kolmas konflikt oli TNK ja BP Irkutskis asuvate gaasiväljade üle. Vene-Inglise ettevõtte oli sunnitud müüma oma osaluse gaasiväljast Gazpromile.