14. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelnõu sisuks on kaks lauset, millest esimene selgitab, et määrus kehtestatakse „Elektrituruseaduse“ § 13 lõike 2 alusel. Viidatud elektrituruseaduse säte näeb ette üldise põhimõtte, mille kohaselt määrab majandus- ja kommunikatsiooniminister 2012. aasta vabatarbija tarbimiskoguse nii, et vabatarbijaks olevate tarbijate 2010. aastal joosul tarbitud elektrienergia kogus moodustab vähemalt 35% sama kalendriaasta elektrienergia tarbimise kogumahust, ja teavitab sellest Euroopa Komisjoni.

Eelnõu teine lause ütleb, et alates 2012. aasta 1. jaanuarist on vabatarbijaks tarbija, kes kasutab elektrienergiat selles tarbimiskohas, kus kalendriaasta jooksul ühe või mitme liitumispunkti kaudu on tarbitud elektrienergiat vähemalt 2 GWh.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et 2010. aasta elektrituru analüüsi põhjal tagab Eesti elektrituru avatuse vähemalt 35% ulatuses nende turuosaliste tarbimiskoguste summa, mis on või ületavad  2 GWh. Seletuskirjas märgitakse, et kuna see tarbimiskogus jääb samaks 2011. aasta vabatarbija tarbimiskogusega, siis hinnanguliselt väga suuri muutusi elektriturul ei toimu – vabatarbijaks kvalifitseeruvad mõned uued tarbijad, kuid samas mõned endised vabatarbijad satuvad vähenenud tarbimise tõttu uuesti suletud turuossa.

Seega saab seletuskirjast järeldada, et vabatarbija staatusest võib tänane vabatarbija vabaneda ja minna tagasi veel aastaks suletud elektriturule tingimusel, et tema tarbimiskoha tarbimiskogused on 2011. aastal olnud kõikide tarbimiskoha omavahel ühendatud liitumispunktide kohta kokku alla 2 GWh.

See, millal saab turuosaline teada, kas ta on ka aastal 2012 vabatarbija või mitte, on samuti muutmisel. Nimelt kehtiva elektrituruseaduse § 14 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja iga aasta detsembris kohustatud kontrollima tema võrguga ühendatud tarbijate tarbimiskoguseid ja kui tarbija osutub vabatarbijaks, siis sellest kahe järgmise kuu jooksul tarbijat teavitama. Muutmisel oleva elektrituruseaduse eelnõu lühendab teavitamisperioodi ja kohustab võrguettevõtjat andma uutele vabatarbijatest turuosalistele sellest teada jaanuari kuu jooksul. Nii kehtiv elektrituruseadus kui kooskõlastamisel olev elektrituruseaduse eelnõu ütlevad, et võrguettevõtja ei edasta teadet tarbijale, keda on varem informeeritud sellest, et ta on vabatarbija kohta kehtestatud nõudeid täitnud.

Eelneva pinnalt kokkuvõtet tehes on järeldus selline, et osa tänastest vabatarbijatest võivad suletud turule naasta, kuid sellisest õigusest neid võrguettevõtja ei teavita, vaid tarbija peab suutma ise selle välja selgitada. Võrguettevõtja saadab teate ainult nendele tarbijatele, kes esmakordselt 2011. aasta tarbimiskoguste alusel kvalifitseeruvad vabatarbijateks. Nendel tarbijatel on oodata 2012. aasta jaanuaris sellekohast võrguettevõtja teadet. Lisaks näeb elektrituruseaduse § 92 lg 1 p 4 elektri müüjale ette õiguse lõpetada selliste tarbijate suletud turu elektrileping.

Kui arutleda selle üle, kas on õige tõlgendus, mille kohaselt kord juba vabatarbijaks kvalifitseerunud tarbijad võivad asjaolude muutumisel kvalifitseeruda jälle suletud turu tarbijateks või peaks kehtima põhimõte, mille kohaselt „üks kord vabatarbija – alatiseks vabatarbija“, siis leiab nii poolt kui vastu argumente. Pooltargumendina tuleb kõne alla eelkõige määruse eelnõu ja seletuskirja selge riigipoolne sõnum. Need võtavad kvalifitseerumistingimuseks vabatarbijaks määratlemise aasta (ja mitte varasemaid aastaid) tarbimiskoguse ja kui aastal 2011 oli tarbimine väiksem, kui 2 GWh, siis on tarbija suletud turu tarbija, kui tarbimine oli suurem kui 2 GWh, siis on tarbija vabatarbija.

Vastuargumendina suletud turule naasmise õigusele võiks tuua selle, et Euroopa Liiduga on kokku lepitud turu avatuse minimaalsetes tingimustes. Selge sõnaga on öeldud, et turg peab ajavahemikus 1.1.2009-1.1.2013 olema avatud vähemalt 35%. See tähendab, et Eestil oleks probleem, kui avatud turg jääks alla 35%, kuid ei ole mingit probleemi, kui turu avatus on üle 35%. Pigem on see eelistatum variant, kuna ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid pidid elektriturud kõigile avama juba 1.juulil 2007.

Vaidlusaluse tarbijagrupi poolt vaadatuna on selge, et vabaturu elektri hind on kallim. Võimalus olla veel aasta suletud turul on tarbija jaoks kasulik. Lisaks tuleb pooltargumendina esile ka tarbijate võrdse kohtlemise argument. Kui kõik teised tarbijad, kelle tarbimiskogus on alla 2 GWh, on suletud turu tarbijad, siis tuleb ka neid tarbijaid, kelle tarbimiskogus enam ei ole 2 GWh, lubada tagasi suletud turule.

Siiski on võrdse kohtlemise printsiip osade tarbijate puhul juba 2010. aastal löögi alla sattunud. Pean silmas 2010. aastal Konkurentsiameti antud seisukohta, mille kohaselt ei olnud õigustatud vaidlustama enda vabatarbijaks määramist tarbija, kes väljaspool põhitegevust müüs elektrienergiat temale kuulunud või tervikuna tema valduses olnud ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel seda ehitist või kinnisasja kasutasid, näiteks kaubanduskeskuse omanik. Sellisel juhul summeeriti kõigi alltarbijate tarbimiskogused kokku ja käsitleti neid kaubanduskeskuse omaniku tarbimisena. See tõi vältimatult kaasa olukorra, kus kaubanduskeskuse omanik loeti vabatarbijaks, kes oli sunnitud ostma vabaturu hinnaga elektrit ja müüma seda ka kallimalt alltarbijatele edasi, kuigi eraldivõetuna ühegi alltarbija tarbimiskogused vabatarbija mõõtu välja ei andnud.

Vaadates küsimust elektri müüjate poolt, siis nendele selline tõlgendus kindlasti ei meeldi - klientide arv, kelle nimel konkureerida, kas ei suurene või isegi väheneb. Kuna elektriturul tegutseb juba arvestatav hulk elektri müüjaid, siis ei ole tegemist olukorraga, kus vabatarbijatel ei oleks kellelt elektrit osta. Niisamuti hoiab suletud turg eemal uute müüjate turuletulekut, mis omakorda pärsib elektri müüjate vahel reaalse konkurentsi tekkimist.

Küsimuse võib pöörata ka teistpidi. Vabatarbija mõiste sissetoomine elektrituru regulatsiooni 1996. aastal tähendas algselt seda, et moodustati tarbijate grupid, kellele anti õigus valida elektri müüjat. Suletud turu tarbijatele seda õigust ei antud. Seega, oli algselt tegemist privileegiga, mis aga tänaseks on muutunud justkui karistuseks. Kui vabaturu elektri hind oleks suletud turu hinnast odavam nagu oli algne idee, siis ilmselt ei sooviks ükski vabatarbija kättevõidetud staatust kaotada. Praegu on aga võimalus vabatarbijate ridadest kasvõi veel vähemalt aastaks välja astuda konkurentsieelis.

Moonika Kukke

Advokaadibüroo GLIMSTEDTEnergiaõigus

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi