8. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toetussüsteemi muutmise vajaduse üle diskuteeritakse juba mõnda aega. Üheks küsimuseks, mille üle eriti palju arutletakse, on senisele toetussüsteemile tuginedes tehtud investeeringute kaitse probleem. Senise süsteemi muutmisel tuleb arvestada tootjate õiguskindluse põhimõttega, mis tähendab, et isikule (tootjale) peab olema tagatud õiguspärane ootus ja usaldus, et temalt ei võeta ära riigi antud õigusi, mida ta on asunud juba ellu viima.

Teiseks põhimõtteks, mida samuti taastuvenergia toetussüsteemi ümberkujundamisel tuleks silmas pidada, on investeeringute võrdse kohtlemise printsiip. Selle põhimõtte üle praegu veel diskussioon puudub.

Kui esmalt lühidalt kokku võtta, mille eest ja kui kaua üldse Eestis toetust makstakse, siis elektrituruseaduse kohaselt makstakse erinevates määrades toetust juhtudel kui, elektrienergia on toodetud:

taastuvast energiaallikast,biomassist koostootmise režiimil,tõhusa koostootmise režiimil jäätmetest jäätmeseaduse tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist võitõhusa koostootmise režiimil tootmisseadmega, mille elektriline võimsus ei ületa 10 MW.

Toetuse maksmise üldreegel on 12 aastat tootmise alustamise ajast. Erandiks on tootmisseadmed, mis alustasid tööd enne 2002. aasta 1. jaanuari, nende toetuse saamise õigus lõppeb juba järgmise aasta viimasel päeval ehk 31.12.2012.

Praegune toetuste süsteem toetab just uute tootmisseadmete ehitamist, võrku ühendamist ja elektrienergia andmist võrku. Kahtlemata on see õige, sest varustuskindluse ja konkurentsivõime tõstmise seisukohalt peab turul olema rohkem tootjaid ja energiaportfell mitmekesine. Kuid selge on ka see, et 12-aasta vanust tootmisseadet, mis enam toetust ei saa, ei visata prügimäele, vaid seda kasutatakse edasi ja varustuskindluse säilimise seisukohalt on ka üle 12-aastased tootmisseadmed väga olulised. Mõne aasta pärast vajaksid sellised seadmed ajakohastamist, energiasäästlikumaks muutmist või suisa teise energiaallikapõhiseks üleviimist, mis tähendab ettevõtja jaoks aga investeeringuid. Investeeringute tegemine nõuab lisaks sobivale investeerimiskeskkonnale ka motivatsiooni, aega ning raha.

Sellises seisus olev ettevõtja on täna sisuliselt kolme valiku ees:

a) kas investeerida vahendite olemasolul olulisemalt kallimasse uude tehnoloogiasse ja saada seejärel võib-olla riigilt elektrienergia tootmise toetust võib) investeerida vahendite olemasolul olemasolevatesse seadmetesse ilma, et selle eest saaks hiljem toetust võic) lükata  investeeringud edasi, sest uute seadmete ostmiseks pole raha või kindlust, et senine toetussüsteem säilib ning olemasolevate seadmete moderniseerimiseks pole vahendeid või motivatsiooni. 

Selliste valikute ees seisavad praegu eelkõige need Eesti elektrienergia tootjad, kelle tootmisseadmetega alustati tootmist enne 1.1.2002 ja kelle toetuse maksmise periood lõppeb 31.12.2012. Nende tootjate tootmisseadmed on reeglina ka vanemad kui 12 aastat ning investeeringute vajadus veelgi suurem.

Kas valikute tegemine oleks ettevõtjale lihtsam, kui riik otsustaks sarnaselt uutele tootmisseadmetele toetada ka olemasolevate tootmisvõimsuste ajakohastamist makstes ka selliste seadmetega toodetud ja võrku antud elektrienergia eest investeeringute hüvitamiseks teatud perioodi jooksul toetust? Seda loomulikult tingimusel, et olemasolevatesse tootmisvõimsustesse investeeringute tagajärjel suureneb varustuskindlus, edendatakse elektri ja soojuse tõhusat koostootmist, mitmekesistuvad tootmisallikad, suureneb taastuvenergia osakaal, vähendatakse CO2 heiteid, saavutatakse suurem energiatõhusus jne.

lmselt me pole nii rikkad, et investeerida ainult uude. Me pole nii rikkad, et lasta vanal laguneda ja me pole ka nii rikkad, et raisata vananenud tehnoloogia kasutamisega mittetaastuvaid energiaallikaid. Sellisest mõtteviisist lähtudes võiks mõelda selle üle, kuidas investeeringuid võrdselt kohelda ja motiveerida nii uusi kui olemasolevaid tootjaid tootmisseadmetesse õigeaegselt investeeringuid tegema. Üheks motivaatoriks oleks kindlasti see, kui toetuse maksmist jätkatakse tingimusel, et tootja on tootmisseadmed muutnud oluliselt tõhusamaks. Vastasel juhul võib ka Eestit oodata ees tänane Suurbritannia olukord, kus järgmise kümne aasta jooksul vajaks asendamist ligi veerand Briti vananenud elektrijaamadest (20 GWh). Briti energiaturu regulaatori Ofgem prognooside kohaselt tuleks Briti elektrisüsteemi aastani 2020 teha investeeringuid 110 miljardi naela ulatuses, mis tähendaks  kümne aasta jooksul iga päev 30 miljoni naela suuruse investeeringu tegemist. Sellise investeeringumahu juures ehitataks 20 uut elektrijaama ja nende võrguga ühendamiseks vajalik infrastruktuur.

Olemasolevate tootmisvõimsuste õigeaegne kaasajastamata jätmine võib tähendada hiljem kordades suuremaid investeeringuid ja lisaks võib see kujutada suurt ohtu varustuskindlusele.

Moonika Kukke

EnergiaõigusAdvokaadibüroo GLIMSTEDT

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi