3. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestis on tootjavastutuse põhimõtte alusel – mis juhindub loomulikult vastavatest Euroopa Liidu direktiividest - välja töötatud pakendisektori ja probleemtoodete alane regulatsioon. Probleemtoodete hulka kuuluvad patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad ning rehvid. Probleemtooted jaotatakse omakorda kategooriatesse, näiteks elektri- ja elektroonikaseadmete osas eristatakse seadmeid lisaks veel  kümnes eri kategoorias nagu näiteks suured kodumasinad, väiksed kodumasinad, valgustusseadmed. Nimetatud kategooriad omakorda jagunevad veelgi täpsemalt liigiti - näiteks suurte kodumasinate puhul külmikud, kliimaseadmed, pesumasinad jne. Probleemtoodete tootja peab korraldama probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nõuetekohase kõrvaldamise ja üldjuhul kandma ka sellest tekkivad kulud.

Uus jäätmete raamdirektiiv võimaldab sarnast tootjavastutuse regulatsiooni välja töötada ka muude toodete tootjate suhtes. Eestis seda ei tehtud. Jäätmeseaduse muutmise seadusega küll laiendatakse kõikidele tootjatele jäätmetekke vältimise ja tekkivate jäätmete kogumise üldist regulatsiooni, kuid täpsemalt tootjavastutust muudes sektorites ei reguleerita.

Tootjaks loetakse lisaks toote valmistajale ka selle maaletoojat. Kuna Eestis probleemtoodete tootmine praktiliselt puudub, siis on tootjaks põhiliselt ettevõtja, kes toob Eestisse probleemtooteid sisse ja neid Eestis turule laseb. Tootjal on võimalik valida, kas ta täidab jäätmete kogumise, taaskasutamise või kõrvaldamise kohustused individuaalselt või  liitub mõne tootjate ühendusega. Nõuete täitmise tagamiseks peab tootja või tootjate ühendus ennast registreerima probleemtoodete registris ja sinna ka pidevalt aruandeid esitama.

Eestis on käesoleval ajal tegev viis tootjavastutusorganisatsiooni – EES-Ringlus ja  Eesti Elektroonikaromu, kes koguvad elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid ning patareide ja akude jäätmeid, Ekogaisma Eesti OÜ, kes kogub elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid ning Eesti Rehviliit ja Rehviringlus, kes koguvad vanarehve. Kokku on tootjavastutusorganisatsioonidesse koondunud probleemtooteregistri andmetel 445 tootjat. Ülejäänud tootjad kannavad individuaalset vastutust. Probleemtooteregistris on praegu registreeritud lisaks tootjavastutusorganisatsioonidele 125 tootjat.  Tootjavastutusorganisatsioon puudub mootorsõidukisektoris.

Tootjavastutusega kaasneb küsimus kas ja kuidas peaks tootjate vahel jäätmekäitluseset tulenevaid kohustusi (kogumise, taaskasutamise, kõrvaldamise ja selle finantseerimise kohustus) jagama ning kes peaks olema selle eest vastutav isik. Kohustuste jagamise eesmärk on tagada, et ükski tootja ega tootjate ühendus ei jääks turul ebavõrdsesse olukorda seetõttu, et on täitnud temale pandud jäätmekäitluse kohustusi suuremas ulatuses kui teised. Võrdse kohustuste jaotuse eest võib vastutada üks konkreetne asutus (näiteks on Saksamaal selleks asutuseks elektri – ja elektroonikaseadmete puhul sihtasutus EAR) või on  jaotamise ülesanne jäetud tootjatele endile.   

Jäätmeseaduse regulatsioonist näeme, et võrdse kohustuste kandmise põhimõtet igal juhul jaatatakse ning seda tehtud kulutuste jagamise näol. Kulude võrdne jagamine on Eestis jäetud tootjate endi kanda. Nimelt annab jäätmeseadus tootjale, kes on täitnud oma kohustusi jäätmekäitlusel nõutavast suuremas ulatuses, õiguse nõuda jäätmekäitluse kulude, täpsemalt jäätmete kogumise ja taaskasutamise kulude hüvitamist teistelt tootjatelt. Täpsemal vaatlusel näeme aga, et vastav jäätmeseaduse regulatsioon ei ole kaugeltki piisav selleks, et selle alusel efektiivselt kulude hüvitamist nõuda.

Jäätmeseaduse § 264 annab igale tootjale ja tootjate ühendusele, kes on taaskasutanud probleemtoodetest tekkinud jäätmeid üle keskmise taaskasutamise taseme, õiguse nõuda teistelt tootjatelt ja tootjate ühenduselt, kes on probleemtoodetest tekkinud jäätmeid taaskasutanud alla keskmise taaskasutamise taseme, kogumise ja taaskasutamise kulude katmist ulatuses, mis tagab kõikidele tootjatele ja tootjate ühendustele võrdse finantskoormuse, arvestades tootjate või tootjate ühenduste osa turule lastud vastavat liiki probleemtoodete massis. Rohkem täpsustavaid sätteid jäätmeseadus nimetatud nõude esitamise kohta ei sisalda.

Sättest tulenevalt on nõude esitamise eelduseks taaskasutamise keskmise taseme väljaarvutamine ning turuosade väljaarvutamine. Arvutusmeetodit nende väljaarvutamiseks kehtestatud ei ole. On küll kehtestatud probleemtoodete lõikes tootjatele taaskasutamise sihtarvud, kuid jäätmeseadusest ei selgu, kas sihtarvude väljaarvutamiseks kehtestatud meetodeid tuleks rakendada ka taaskasutamise keskmise taseme väljaarvutamisel.

Võtame eelduseks, et taaskasutamise keskmine tase on Eestis konkreetse probleemtooteliigi taaskasutamise keskmine ning see on konkreetsel aastal 50% - kokku on kogutud 16 tonni jäätmeid ja taaskasutatud 8 tonni. X on aga kogunud 10 tonni ja taaskasutanud 5 tonni, ehk samuti 50%, Y on kogunud 5 tonni ja taaskasutanud 2,5 tonni ehk samuti 50%. Kas sellisel juhul tuleks pidada taaskasutamise taset võrdseks ning kummalgi ei ole õigust nõuet esitada? Kui lisada siia turuosad, nt X turuosa on 10%, siis kas see tähendab, et X kohustub taaskasutama ainult 0,8% jäätmeid ja rohkem taaskasutatu osas on tal võimalik nõue esitada? Samas ei ole viimane näide jällegi seotud kuidagi taaskasutamise keskmise tasemega.

Samuti on ebaselge, mida tähendab sättes „vastavat liiki probleemtoodete mass“. Kas liigi all on silmas peetud probleemtooteid üldisemalt – ehk näiteks kas patareid või akud; konkreetse probleemtoote kategooriat – ehk näiteks elektri- ja elektroonikaseadmete puhul kas suured kodumasinad või väiksed kodumasinad või veelgi täpsemalt kategooria liiki  - ehk näiteks suurte kodumasinate puhul kas tolmuimejad või pesumasinad. Ilmselt oleks õiglane juhinduda antud juhul viimasest, kui kõige täpsemast.

Seadus ei selgita ka, millised on kogumise ja taaskasutamise kulud. Kahtlust ei saa olla selles, et nendeks kuludeks tuleb pidada kogumise korraldamise ja taaskasutamisega otseselt seotud kulud. Aga kas hõlmatud peaksid olema ka näiteks konkreetse tootja tööjõu kulud, teabe avalikustamise ja info jagamise kulud?

Veelgi enam – lisaks sellele, et jäätmeseaduse vastavat sätet ei saa pidada piisavaks, et esitada korrektne kulude hüvitamise nõue teiste tootjate vastu, ei ole ka nõude esitamiseks vajalikud andmed tootjatele kättesaadavad. Nõude esitamiseks on vaja tuvastada, milline on probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste osa turule lastud vastavat liiki probleemtoodete massis. Kuna tootjad on kohustatud probleemtooteregistrile esitama andmed nii turule toodud toodete kui ka kogutud ja käideldud jäätmete kohta, siis oleks võimalik turuosa andmeid saada probleemtooteregistrist. Samas on probleemtooteregister asunud seisukohale, et nimetatud turuosade andmed on ärisaladus konkurentsiseaduse kohaselt ning ei väljasta andmeid. Samuti ei ole registril õigusaktidest tulenevalt kohustust ka ise nõude aluseks olevaid andmeid välja arvutada. Arvestades jäätmeseaduse vastava sätte ebaselgust, ei saa seda ka riigiasutusele võimalike kahju hüvitamise nõuete vältimiseks soovitada. 

Kaalutud on, kas probleemtooteregister võiks väljastata aastatetaguseid andmeid, mis on piisavalt vanad selleks, et ettevõtja huvi ärisaladusele ei peaks nendele enam laienema. Isegi kui probleemtooteregister vajalikud andmed väljastaks, jääb õhku küsimus, mis saab siis, kui tootjad enda esitatud aruandeid tagasiulatuvalt parandavad. Registri põhimäärus nimelt ei fikseeri praegu aega, millest alates andmeid enam võimalik parandada ei ole.

Andmete parandamine võiks olla vajalik näiteks seetõttu, et tootja on valesti tõlgendanud taaskasutamise mõistet. Praegu valitseb erinevate tootjate ja riigiasutuste vahel erimeelsus selles, mida pidada probleemtoodete jäätmete taaskasutamiseks. Kas piisab juba sellest, kui tootja on andnud jäätmed üle taaskasutamiseks ettevalmistavateks toiminguteks või peab tootja taaskasutamise andmed esitama alles siis, kui jäätmed on antud üle lõplikule taaskasutajale?

Lisaks eeltoodule ei küsi ka register praegu tootjatelt andmeid probleemtoote liigi kohta nii täpselt kui jäätmeseaduse vastava sätte rakendamiseks oleks vajalik.

Vältimatu lisaprobleem on probleemtoodete tootjad, kes ei ole registreeritud probleemtoote registris ning kes ei täida jäätmeseadusest tulenevaid probleemtoodete tootja kohustusi. Kuna kulude hüvitamise nõude väljaarvutamise aluseks on taaskasutamise keskmine tase, siis peaksid just need tootjad olema isikud, kelle vastu esitada kõige suurem nõue.

Kokkuvõtvalt vajaks jäätmeseadus probleemtoodete jäätmete kogumisel ja taaskasutamisel tekkinud kulude jagamise regulatsiooni osas tootjate ja tootjate ühenduste vahel kindlasti muutmist. Kuigi § 264 kehtib jäätmeseaduses juba alates 2007. aastast, ei ole puuduliku regulatsiooni tõttu Eestis kuni käesoleva ajani ühtegi nõuet esitatud, samas on mitmed taaskasutusorganisatsioonid selle vastu huvi üles näidanud. Praeguse regulatsiooni valguses saab neile soovitada jäätmeseaduse kohase kulude hüvitamise nõude asemel pigem omavahelist koostööd eraldi kokkulepete alusel.

Mirjam Vili

Advokaadibüroo Glimstedt keskkonnaõiguse advokaat

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi