Töönarkomaanist juht ei märka töötajate läbipõlemist

Kristjan Otsmann
Kristjan Otsmann

Kui juht on töönarkomaan, siis ta töötjate läbipõlemist tavaliselt ei märka, ütleb koolitaja Kristjan Otsmann, kes esineb ka märtsis toimuval Pärnu Tarneahelakonverentsil.

Koolitajana omate ilmselt head ülevaadet ajajuhtimisest Eesti ettevõtetes. Kui püüda pisut üldistada, siis kas ajajuhtimine on ettevõtetes paigas või on arenguruumi? See on väga servast serva. Kipub olema nii, et kui ettevõttel on väärtused paigas, siis tavaliselt on ajakasutusega lood paremad. Kui ettevõttes on avatud suhtlemiskultuur, siis kipuvad asjalood samuti paremad olema. Kui juhtimiskultuur on aastast 1974, siis tavaliselt eriti hästi ei ole. Samal ajal on seda keeruline üldistada, valdkonniti on samuti keeruline üldistada. Logistikas on asjad keskmisest paremini korras, sest seal ei jää muud üle – kell tiksub kuklas. Tootmise poolel on nii ja naa, pankades pigem jah, aga eranditega.

Kui aktuaalne märksõna ületöötamine praegu Eesti ettevõtete jaoks on? Kui vaadata erinevaid uuringuid, mida on tehtud, siis jah, see on tõsine probleem. Ma kahtlustan või kaldun arvama, et majanduse kiirenedes, juhul kui peatselt ei tule meile uut õnne nimega majanduskriis, siis see ilmselt kasvab. Kui me vaatame ravimitarbimist, siis see kasvab. Niipalju, kui ma erinevatest allikatest kuulnud olen. Samamoodi, kui vaatame sellist tööõnne tajumise asja, siis väga palju Eestis kiita ei ole. On muidugi valdkondi, kus on asjad väga hästi. Aga on valdkondi, kus asjad on õnnetud kuubis. Ma arvan, et ületöötamine on tõsine probleem.

Kas ületöötamine on tingitud pigem sellest, et tööd on liiga palju, või on asi pigem oskamatuses juhtida aega? Põhjuseid on ilmselt rohkemgi. Esimene on see, et tööd ahmitakse liiga palju ette, sest süües kasvab isu ja siis on ees aina suuremad portsud. Teiseks on mingi osa planeerimisvigades – näiteks raisatakse lihtsalt ressurssi. Kolmandaks ma näen mitmel pool, et tegemata on selline prioriteedipõhine analüüs. Inimesed teevad ebaolulisi asju, aga teevad neid jube usinalt. Mõnel puhul on sellest oluline abi, kui enne läbi mõelda, et inimesed teeksid õigeid asju. Sealt saab juba osa koormust maha võtta. Neljas on kindlasti tööjõupuudus. Sõltuvalt valdkonnast, aga nimetagem üks valdkond, kus tööjõudu oleks metsikult üle. Võib-olla midagi leiab.

Viies haagib võib-olla natuke raiskamise poolega. Kui vaadata erinevaid rahvusvahelisi uuringuid, siis millega Eesti hädas on? Eesti on hädas tavaliselt sellega, et tulemuslikkus on madal, aga kõik teevad hullult tööd. Mingites valdkondades ongi nii, et inimesed panustavad väga hästi, aga mine vaata näiteks ehitusplatsile, mis seal toimub. Kui kõrvalt vaatad, kuidas need töömehed ennast liigutavad, siis vahepeal on nad päris usinad, samas vahepeal ei saa üldse aru, mis toimub, sest töö lihtsalt seisab. Arvan, et töökorraldus istub põhjusena seal taga samuti. Kui nüüd mingi töö ei saa valmis, siis lõpus läheb hullult kiireks ja toimub pingutamine, veri ninast väljas. Tulemuseks on ületöötamine. Põhjuseid on erinevaid.

Kuidas ära tunda see viimane hetk, et nüüd tuleks hoog maha võtta? Millised need n-ö sümptomid on? Eks need on klassikalised stressi sümptomid. Näiteks see, et asjad, mis pakkusid varem lusti, ei paku enam lusti. Veel võib olla, et mitmel puhul kaob tööl ära n-ö loll nali. Vahel on loll nali stressimaanduse vahend ja kui see kestab, siis veel väga hull ei ole. Aga kui seda läheb hirmus paljuks, siis võib-olla on jälle midagi lahti.

Kõige lihtsam tunnus on see, et inimesed ei saa lihtsalt enam asju valmis ja järelikult on kuskil mingi probleem. Neljas asi on see, kui inimesed hakkavad tegema tööd ja ainult tööd, kaob ära sotsiaalsus tööl – see on ka märk, et tõenäoliselt on kuskil mingi probleem. Osa inimesi on introvertsemad, teised natuke vähem introvertsed. Introverdi jaoks on õnnis olek, kui ta saab kuskil rahulikult olla, kuid väike suhtlus on endiselt alles. Kui ka see väike kõrvalsuhtlus kaob, siis see on samuti märk, et lusti nüüd enam väga pole.

Kaks kõige olulisemat tunnust on, et lust kaob ja asjad ei saa valmis.

Kas Eesti juhid oskavad puhata ja kas nad oskavad näha, kui töötaja vajab puhkust? See on taas servast serva. Osa juhte tajub suurepäraselt, kust läheb piir ja millal on hea aeg maha võtta ja millal tuleb n-ö hobuseid natuke tagasi hoida. Osa juhte tõmbavad ennast täiesti neljaks ja siis mõni aeg läheb ravimite toel veel edasi ning siis lõpus saab ikka kohe tükk aega puhata – kui tervis üles ütleb. Aga seda ei saa taas üldistada, kuid võib-olla on seda uuritud.

Kui ma vaatan näiteks oma kliente, siis seal kehtib tegelikult rusikareegel. Kui juht saab aru aja mahavõtmise tähtsusest, siis see eeskuju levib üle organisatsiooni. Siis ta tajub paremini seda, kui keegi teine vajab aja mahavõtmist. Kui juht on töönarkomaan, siis ta tavaliselt ei märka, kui inimesed läbi kärssavad.

Kuidas ise oma aega juhite ning töö ja puhkuse tasakaalus hoiate? Jõhkra vägivallaga – kuna mulle hullult meeldib tööd teha. Aga õnneks ma tean seda. Esimene asi on see, et ma sunnin end natuke rohkem tasakaaluseisundi poole. Harvard Business Review kajastas üht katset, kus osales hulk tippjuhte. Neile öeldi, et tähtis on töö ja eraelu tasakaal. Neid sunniti jagama töö- ja eraelu võrdselt 50:50. Nad kirusid küll, aga põhimõtteliselt tulid toime. Siis läks paar kuud mööda ja nad ütlesid, et mõnus on olla. Seejärel võeti kontroll pealt ära ning nad olid oma tavapärase 70:30 protsendi juures tagasi ja seejuures ka täiesti õnnelikuna. Tasakaal on inimeste jaoks erinev.

Minu taskaaal on see, et olen nüüd kuus või seitse aastat töötanud 4-päevase töönädalaga. Mõnikord isegi 3-päevase. See on minu jaoks tasakaal – töötan vähem päevi nädalas, aga need päevad, mil ma töötan, töötan väga intensiivselt.

Teine asi, kuidas ma tasakaalu hoian, on see, et ma olen harjunud töötama nii, et 25 minutit teen väga intensiivselt tööd ja siis üks viis minutit logelen täiega. See erinev rütm hoiab väga hästi töös.

Kuidas end vabadel päevadel distsiplineerid, et mitte arvutit avada? Eks ma paar korda ikka kiikan, mis meilid sisse on tulnud, aga ega ma tavaliselt väga reageeri. Mul ei ole probleemi selle piiri tõmbamisega. Kui ma töötan, siis töötan, ja kui ma olen tavaline inimene, siis ma olen tavaline inimene.

Tõsi, pärast seda, kui lapsed on õhtul magama loetud, siis meil unejutt läheb peale. Aga lapsed tavaliselt tahavad, et ma istuks sealsamas toas. Siis teen ikka läppari kaane lahti ja vastan meilidele, kui päeval pole jõudnud vastata.

Ma elan peamiselt Viljandis, aga suurem osa kliente on Tallinnas ja Tartus. Eks ma panen meilid õhtul teele, aga Viljandis on see hea omadus, et kui sa meili õhtul ära saadad, siis Tallinnasse ja Tartusse jõuab see hommikul kell 8.

Asi, mida ma väldin, on see, et inimesed meili vabal ajal kätte saavad, sest muidu mõnel tekib kiusatus vastama hakkama. Kui töötan tavapäratutel tundidel, siis ma hoolitsen selle eest, et info jõuaks inimestele kohale normaalsel ajal, et nad saaksid samamoodi hoida mõistlikku rütmi.

Millised oleksid su kolm soovitust juhtidele hoo mahavõtmiseks? Esiteks, prioriteet paika. See on mõneti vägivaldne stsenaarium, aga kui peaks üle minema ühepäevasele töönädalale, siis mis tegevused alles jääksid? Selle taga on Pareto põhimõte – me peaksime üles leidma 20% tegevustest, mis annavad 80% mõjust. Vahel ma vaatan, et juhtidel läheb hoog nii kiireks, et nad ei jõua enam analüüsida. Ja kui sa enam ei jõua kõrvalt vaadata, siis läheb käest ära.

Teine, hoida enda puhul kõrvalpilku. Ka kiiretel aegadel tuleks võtta paar korda päevas rahulikult aeg maha ja tegeleda ainurähklemisega rööprähklemise asemel ehk multitasking’u asemel singletasking’uga. Ehk teha ühte asja mõnuga ja korraga, olles iga rakuga selle tegevuse juures.

Kolmas, vaadata paar korda päevas end kõrvalt, et mida ma parajasgu teen ja mis on selle asja mõju ning selle asja mõju inimestele.

Osale arutelus

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

Teabevara