Taastuvenergial on raskuste kiuste suur potentsiaal

Selgusetus toetuste osas

Taastuvenergia toetused on Euroopas jõudsalt vähenenud, ent tehnoloogia pole siiski veel jõudnud sellisesse küpsusastmesse, et projekte oleks võimalik teha täitsa ilma toetuseta. Seega on toetuse maksmine endiselt taastuvenergiatootjate jaoks eluliselt oluline küsimus. Taastuvenergiaprojektide rajamist on viimastel aastatel selgelt pärssinud ebakindlus toetussüsteemi osas. Aastaid oli õhus toetussüsteemi muutmise teema, aga puudus selgus, milline saab uus süsteem olema, millal see rakendub ja kas see võib mõjutada ka olemasolevaid projekte. Kuna energiaprojektid on investeeringumahukad, siis ei julge ükski investor sellise ebakindluse taustal investeerimisotsust langetada. Õnneks on praeguseks regulatsioon elektrituruseaduse muudatuste näol paika saanud, ent täit selgust pole ikka veel saabunud.

Esmalt on paras segadus n-ö vana toetusskeemi alla mahtuvate projektide osas, kuna olemasoleva tootja definitsioon seaduses ei ole just teab mis selge. Ent see probleem puudutab üksnes konkreetseid projekte ning ühtlasi on seadusega antud Eleringile õigus ja kohustus arendaja taotluse alusel anda eelhinnang projekti vastavusele olemasoleva tootja määratlusele.

Uute projektide osas näeb seadus ette toetuste jagamise vähempakkumise süsteemi alusel, mis on iseenesest positiivne, kuna seeläbi peaks konkurentsis selguma n-ö toetuse turutase. Samas ei ole riik tänaseks avaldanud, millal ja millistes mahtudes vähempakkumisi korraldada plaanitakse. Kuna energiaprojektide kavandamine on pikaajaline protsess, siis oleks vajalik, et riik avaldaks mitme aasta plaanid ette. Näiteks Leedu riik on teatanud, et kavatseb tuleva aasta kevadel avaldada kolme järgneva aasta vähempakkumiste plaanid, seejuures viiakse vähempakkumised läbi tehnoloogianeutraalselt. Kuna välisiinvestorite jaoks ei ole väga suurt vahet, kas teha investeering ühte või teise Balti riiki, siis ei tohiks Eesti oma plaanide ja regulatsioonide selguse osas teistest Balti riikidest maha jääda.

Asukohavalikuga seotud raskused

Viimasel ajal on saanud palju kõlapinda energiaprojektidega seotud erinevad vaidlused. Küll tühistati naabrite õiguste riivamise ja keskkonnakaalutluste tõttu kohtu poolt Tamba tuulegeneraatorite ehitus- ja kasutusload ning Esivere tuulepargi detailplaneering, siis käib võitlus Tootsi Suursoo pärast, vennad Sõnajalad veavad riigiga vägikaigast riigikaitseliste piirangute tõttu, Hiiu tuulepargi arendus saadeti keskkonnakaalutlustel tagasi stardijoonele ning Est-Fori eriplaneeringut ei julgetud kogukonna vastuseisu tõttu isegi menetlema hakata.

Iga vaidluse taust on erinev ja ei saa ehk liiga suuri üldistusi teha, ent teatavad ohumärgid on siin sektori jaoks siiski paistmas. Üha tugevamalt on asutud kaitsma riigikaitselisi, looduskaitselisi ja kogukondlikke huve, mis jätavad üha vähem ruumi vajalike energiaprojektide elluviimiseks. Seega peaks riik mõtlema, kuidas oleks siiski võimalik mõistlikult ka energeetikaalaseid huve edendada. Näiteks peaks riigil olema hea tahtmise korral võimalik leida lahendusi riigikaitseliste piirangute leevendamiseks, tehes vajadusel selleks ka investeeringuid.Eks energiaprojektide arendajad peavad ka ise n-ö käigult õppima. Kahjuks on meie planeerimisalane praktika endiselt alles kujunemisjärgus, mistõttu ei ole ka hoolika kodutöö tegemisel võimalik kõiki vigu vältida. Seda näitas ilmekalt Hiiu tuulepargi vaidlus, kus riigikohus tunnistas kehtetuks tuulikute mereala planeeringu. Samas oli riigikohtul selleks ka mitmeid kaalukaid argumente.

Riigikohtu peamiseks etteheiteks oli, et planeerimismenetluses läbi viidud keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus olid paljud uuringud jäänud teostamata, viitega, et need teostatakse hiljem konkreetsete lubade väljastamise menetluses, kuna planeerimismenetluses pole veel detailsed tehnilised lahendused paigas. Selle tagajärjel jäi tegelikult välja selgitamata, kas potentsiaalsete tuulepargi-aladena näidatud merealad selleks põhimõtteliselt üldse sobivad.